Hiljuti ilmunud Ärilehe artikli pealkiri väitis, et eestlane ei armasta elektriautot ning praeguses tempos jõuame Taani tänasele tasemele alles 2079. aastal. Mina ei usu, et eestlane põhimõtteliselt elektriautot ei taha. Pigem pole me riigina loonud olukorda, kus selle valimine oleks piisavalt atraktiivne.
Numbritega on raske vaielda – tänavu kaheksa kuuga moodustasid elektriautod Eestis 7,4 protsenti uutest sõiduautodest, Euroopa Liidu keskmine oli samal ajal 21,7 protsenti. Küll aga tasub vaielda põhjusega. Kui vaatame Euroopa elektriautode edetabeli tippu, siis ei ole sinna jõutud üleöö ega ainult tänu keskkonnateadlikumale tarbijale. Põhjamaades on elektritransport olnud aastaid riiklik prioriteet ning selle nimel on tehtud väga konkreetseid valikuid.
Kõige markantsem näide on Norra, kes küll ei ole Euroopa Liidu liikmesriik ja seetõttu ka tabelis, kuid kus elektriautosid on aastakümneid soositud nii maksude, teemaksude, parkimise kui ka ühistranspordiradade kasutamise kaudu. 2025. aastal oli Norras uutest registreeritud sõiduautodest elektrilisi juba umbes 95%. Norra valitsus ise nimetab kõrge osakaalu peamiste põhjustena just maksusüsteemi ja erinevaid stiimuleid. Ka meie lähiriigid on elektrifitseerimist rahaliselt toetanud ja tegemas seda siiani.
