Oleme hakanud kokku hoidma selle pealt, kuidas inimesed targaks saavad.
Meil kõigil on nüüd taskus nõunik, kellelt võib küsida, kuidas juhtida ettevõtet, kasvatada lapsi, investeerida raha või päästa abielu. Kui mõni neist parajasti käsil pole, oskab ta soovitada ka seda, mida teha külmkapis vedeleva pooliku suvikõrvitsaga.
Vanasti käidi selliste muredega näiteks kaardimoori juures. Tuli aeg kokku leppida, kohale sõita ja loota, et tädi kaartide segamise kõrvalt midagi asjalikku ütleb. Soovitavalt midagi sellist, mis vabastaks meid tülikast vajadusest ise otsustada.
Nüüd on kaardimoor ööpäev läbi taskus, tunneb maailma majandust, oskab programmeerida ja vormistab vajadusel ennustuse esitlusena. Lisaks on ta erakordselt viisakas ega solvu, kui temaga nõus ei olda.
Ja nii me talle oma elu järjest rohkem ette söödamegi. Lepingud, äriplaanid, investeeringud, keerulised kirjad, suhted ja kõikvõimalikud valikud. Laseme analüüsida, võrrelda ja soovitada. Vahel küsime nõu asjades, mille üle veel aasta tagasi poleks tulnud pähegi kellegagi konsulteerida.
Enne kui jõuame ise arvamuse kujundada, küsime masinalt, mida tema arvab. Ja kui vastus kõlab piisavalt veenvalt, võtame selle omaks. Aega hoiab kokku küll. Aga kui suure osa otsustamisest me selle käigus ära anname?
Tehisintellektiga on nagu navigatsiooniga. Sõidad võõras linnas, keerad kuulekalt sinna, kuhu telefon käsib, ja jõuad kenasti kohale. Kui järgmisel päeval sama teed ilma telefonita sõita proovid, võid avastada, et sul pole aimugi, kus sa oled. Ometi oled selle tee juba korra läbi sõitnud. Me ei oska ilma navigatsioonita enam kodulinnaski liikuda, kuigi oleme seal 50 aastat elanud.
AI-ga võib minna samamoodi. Ta analüüsib, võrdleb ja soovitab ning meie jõuame tema abiga täiesti mõistliku tulemuseni. Ainult et kohalejõudmine ei garanteeri, et järgmine kord oskame ise teed leida. Võime teha järjest paremaid valikuid, ilma et meie enda oskus valida kuigivõrd paraneks.
Otsustama õpitakse otsustades. Alguses väikeste asjade üle, siis suuremate. Vahepeal pannakse mööda, vahel korralikult. Nii kogunevad kogemused ja loodetavasti ka natuke tarkust, mida järgmisel korral kasutada. Tööelus käib see enamasti samamoodi. Alguses õpid tööd tegema, siis saad spetsialistiks, võib-olla eksperdiks ning ühel hetkel jõuad ametisse, kus suurem osa sinu tööst seisneb otsustamises.
Tööelu alguses tehakse tavaliselt hulk lollusi, mille eest hiljem eksperdina raha küsitakse. Kogemuseks nimetamegi suuresti seda, kui oleme piisavalt palju kordi eksinud, et osata teistele õpetada, kuidas seda vältida.
Oleks rumal jätta kasutamata nõunik, kes teab paljudest asjadest rohkem kui meie, aga vahel võiks enne tema poole pöördumist endaltki midagi küsida.
Nüüd oleme hakanud seda õppimisprotsessi mõlemast otsast lühendama. Tehisintellekt võtab üle järjest rohkem algajate ülesandeid, mille kaudu seni kogemusi omandati. Kogenumad inimesed lasevad masinal aga üha rohkem analüüsida, kaaluda ja otsuseid ette valmistada. Ühed saavad vähem võimalusi õppida, teised vähem põhjust oma oskusi kasutada.
Ettevõtte jaoks võib see olla suurepärane kokkuhoid. Täna saab töö kiiremini tehtud, inimesed kulutavad vähem aega ja tulemused võivad olla paremad. Ettevõtted on aastakümneid kurtnud, et koolidest ei tule valmis spetsialiste. Nüüd oleme leidnud võimaluse ka ise nende kasvatamisest loobuda. Vähemalt on põhjust haridussüsteemi süüdistamist jätkata.
Aga kellele anname keerulised otsused kümne või kahekümne aasta pärast?
Oleme hakanud kokku hoidma selle pealt, kuidas inimesed targaks saavad.
Tehisintellekti kasutamine kasvab ja küllap põhjusega. Oleks rumal jätta kasutamata nõunik, kes teab paljudest asjadest rohkem kui meie, aga vahel võiks enne tema poole pöördumist endaltki midagi küsida. Kasvõi harjutamise pärast.
Ja eks sama kehtib ettevõtete kohta. Mõni töö tuleb lasta algajal endal ära teha, kuigi masin saaks sellega kiiremini hakkama. Sest kui me iga kord otsustamise kellegi targema kätte anname, siis millal me ise targemaks saame?
