in

NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kusagil on auk!

Reinsalu: doktor, aita! Minu sees on auk, ma jään iga päevaga väiksemaks

Perearstikeskuses heliseb telefon.

„Doktor, mul on abi vaja!“ kostab torust jäme hääl.

„Aga palun, tulge vastuvõtule!“

„Doktor, ma ei saa vastuvõtule tulla. Ma ei mahu teie kabinetti.“

„Oh, olge nüüd! Küll te mahute, Martin Müürsepp käis alles eelmisel nädalal ja mahtus kenasti.“

„Aga mina ei mahu, mul on liiga suur reiting. Doktor, me peame kohtuma lagedal väljal.“

„Kes te siis olete?“

„Reinsalu.“

„Ah soo… Nojah, hea küll. Ma tulen.“

Mõni tund hiljem kohtuvadki lagedal väljal arst ja Reinsalu. Arst ajab pea kuklasse ja vilistab tunnustavalt.

„Jaa, päris pirakas tõesti! Ma vist aiman teie muret, te soovite kindlasti rindu kahandada?“

„Ei, jumala eest mitte! Mitte midagi pole tarvis kahandada!“ ehmub Reinsalu. „Doktor, asi on hoopis muus. Ma kardan, et mul on kuskil auk.“

„Kuidas palun? Te kardate, et teie sees on auk?“

„Jah.“

„Hm… Kulla mees, sellega on nüüd küll nii, et… Jah, inimkehas leidub avausi, aga selles pole midagi halba, need avaused on kasulikud, näiteks ninasõõrmed…“

„Doktor, te ei saa aru,“ katkestab teda Reinsalu. „Ma kardan, et minu sees on selline auk, nagu jalgratta sisekummil või täispuhutaval madratsil. Selline auk, kust õhk välja pääseb. Ma kuulen kogu aeg imelikku sisinat: sss-sss-sss! Ja jään iga päevaga väiksemaks.“

„Minu meelest olete te praegu suur küllalt.“

„Ei, doktor,“ vastab tõbine kurvalt. „Ma ei vaja petlikke komplimente. Kui te oleks mind näinud mu parimail päevil, siis, kui reiting oli laes ja kasvas iga päevaga! Inimesed pidasid mind sageli Oleviste kirikuks! Aga nüüd vaatab Vana Toomaski mulle ülevalt alla… Olge nii kallis, aidake mind! Otsige see auk üles ja kleepige kinni.“

„Inimesed pidasid mind sageli Oleviste kirikuks!“

„Aga miks te tahate nii suur olla?“ imestab arst. „Miks te tahate, et inimesed teid Oleviste kirikuga segamini ajaksid? Teate, väike olla on palju mõnusam. Saaksite minna kohvikusse või kinno.“

Kuid sellise jutu peale haige ärritub ja ütleb kaunis jõhkralt, et doktori töö pole mitte oma kitsarinnalist ja ilmselgelt vasakpoolset maailmavaadet levitada, vaid lekkekoht üles otsida ning sellele punn ette panna.

„Kummimadratsile võiks ka öelda, et ole parem tühi ja vedele rannaliival koos sokkide ja särgiga!“ lisab ta pahaselt. „Aga kummimadrats pole mitte selleks siia ilma loodud! Tema on loodud olema suur ja täis puhutud!“

„Hea küll, ärge nüüd erutuge,“ kehitab arst õlgu. „Vaatame, mida teha annab.“

Ta võtab stetoskoobi ning kuulatab hoolega. Auke, kust õhk sisinal välja tungib, on tegelikult mitu. Doktor joonistab punase vildikaga iga augu ümber ringi ja ulatab Reinsalule paberi.

„Minge sellega lähimasse jalgrattaparandusse, nemad lapivad teid ära. Mul endal pole paraku kummiliimi kaasas, tavaliselt patsiendid ei vaja seda…“

„Jah, suurmehed on tänapäeval väga haruldased,“ nõustub haige ja tänab doktorit, kes soovib talle omakorda viisakalt reitingu peatset tõusu.