Teisipäeval käis Riigikogus Riigikohtu esimees Villu Kõve, andmas ülevaadet kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Hiljem võttis ettekande teemal sõna EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Lisan ka mõned tähelepanekud omalt poolt meie fraktsiooni nimel. Alustame sellest, mida saime kuulda härra Riigikohtu esimehe ettekandest. Eelmisel aastal 13 isikust, kes proovisid ära teha kohtunikueksami, ei õnnestunud see mitte ühelgi, ehk 13-st null. See on ikkagi väga tähelepanuväärne fakt, mis peaks mõjuma vägagi alarmeerivalt kõigile nendele, kes on õigusharidusega Eestis seotud. Ja mitte ainult õigusharidusega, vaid üleüldse kõrgharidusega.
Ma arvan, et see on koht, kus tegelikult Tartu Ülikooli kõrgemal juhtimistasandil tuleks kokku tulla ja küsida, mis meil siin nüüd ometi toimub. See ei ole selline olukord, mida saab tegelikult sallida või mille jätkumist saab sallida, et on küll kehvasti ja tuleks küll midagi teha, aga eks me siis vaatame tulevikus, äkki teeme midagi.
Seda enam, et mina küll tean, et see olukord on väldanud juba väga palju aastaid. Ma töötasin ise Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, nüüdseks juba päris palju aastaid tagasi, 2000-ndate lõpus ja 2010-ndate alguses. Juba toona oli see täiesti avalik saladus ja ma ei liialda siin – ma arvan, et härra Villu Kõve võib seda kinnitada, isegi kui ta avalikult seda teha ei taha –, kõik õppejõud teadsid, eriti need, kes olid pikemat aega õpetanud, et tase käib alla. Tase käib järjest alla ja see, millised inimesed lõpetavad Tartu Ülikooli, nende kompetentsus on järjest piiratum.
Ma ei tea, et midagi radikaalselt oleks sellega seonduvalt tehtud, et olukorda parandada. Kindlasti on siit-sealt üritatud midagi natukene muuta, aga mingites aspektides, mulle tundub, on olukord isegi halvemaks läinud. Näiteks, nagu ma olen kuulnud tudengite käest, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas näiteks kohustusliku ainena ei õpetata tudengitele enam loogikat ega ka õiguse filosoofiat. Kui näiteks lõpuaktusel küsida tudengite käest, mis on õiglus, saate te mulle anda palun määratluse õiglusest, millest te ise juhindute, või mingid erinevad määratlused, mida ta oluliseks peate, siis võib olla tegemist sellise küsimusega, mille peale nad kehitavad õlgu ja ütlevad, et ei tea, stuudiumi jooksul pole nendele küsimustele tähelepanu pööratud. Mis on ju omakorda tegelikult katastroof.
Eks see õigusharidus on ka muutunud järjest selliseks tehnilisemaks, selles mõttes, et ta ongi nagu tehnikumiharidus. Seal taustal on tegelikult palju kaugemale ulatuv küsimus sellest, mis üleüldse on akadeemiline kõrgharidus, mis üleüldse on ülikool. Kui tegelikult õigusharidus taandub millekski selliseks, nagu näiteks santehniline haridus kuskil tehnikumis, siis ta ei ole ju kõrgharidus tegelikult. Nagu santehnik õpib kasutama teatavat oskusteavet selleks, et lahendada teatavaid praktilisi probleeme, nii võib õpetada välja ka juristi, kes oskab kasutada teatavat õigusteavet, teatavaid meetodeid selleks, et lahendada teatavaid praktilisi probleeme. Aga see pole akadeemiline kõrgharidus. Aga see on ilmselt laiema diskussiooni objekt.
Nüüd, milleni ma tahtsin jõuda, on see, et ega siin parlamendis paraku pole ka parlamendiliikmete ettevalmistus õigusloome protsessis osalemiseks parem kui nendel inimestel, kes üritavad kohtunikueksamit ära teha. Ma arvan, et pigem vastupidi. Parlamendis paraku on selline olukord, et enamikul inimestest pole üldse mitte mingisugust juriidilist kõrgharidust, olgugi et me tegeleme siin ju õigusloomega.
Mingisugune elementaarne ettevalmistus selleks minu hinnangul peaks olema. Ja see on ka see põhjus, miks ma eelnevalt Riigikohtu esimehe poole pöördudes panin ette, et võib-olla Riigikohus saaks omalt poolt ka siin natukene appi tulla koos Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga, et pakkuda välja ka mingisugune konkreetne enesetäiendamise võimalus parlamendiliikmetele. Vähemalt selles osas, mis puudutab kohustust tagada, et vastuvõetud seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega.
Selle kahe aasta jooksul, mis mina olen parlamendiliige olnud, olen ma küll näinud ühelt poolt nii seda, et parlamendiliikmetel väga paljudel ei ole mitte mingit elementaarsetki arusaamist selle kohta, kuidas tagada, et seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas, kuidas tunda ära, et nad seda ei ole, ega ei ole ka enamikul tegelikult kuigi suurt muret selle pärast, et peaks pingutama seaduseelnõude vastavuse pärast põhiseadusega.
Selline hoolimatus põhiseadusest on üsna valdav mitte ainult parlamendis, vaid mulle tundub ka Eesti riigis laiemalt. Ja sageli ongi nii, et kui on mingisugused poliitilised ambitsioonid, mis on põhiseadusega vastuolus, siis selle üldise hoiaku kohaselt ei pea taanduma mitte need ambitsioonid, vaid pigem peab taanduma see põhiseadus ise. Konkreetsetest juhtumitest ei hakka siin praegusel hetkel rääkima, selleks ei ole aega.
Aga minu meelest puudutab see ka kohtusüsteemi ennast. Ja mulle tundub, et kui me räägime kohtukorraldusest ja Riigikohtu esimees käib ja teeb meile ülevaate kohtukorraldusest, siis jah, ma saan aru, et ta keskendub peamiselt sellistele praktilistele probleemidele, millega kohtusüsteem silmitsi seisab. Aga see ei tähenda, et me ei peaks mõtlema ka sellistele laiematele probleemidele, mis võib-olla ei ole niivõrd pakilised, niivõrd – kuidas öelda? –, ei suru ennast nii tugevalt peale, aga mis pole selle tõttu sugugi vähem reaalsed. Ja üheks sellistest suurtest probleemidest on minu hinnangul see, et me peaksime mõtlema ka selle peale, kas Eestis ei peaks paljude teiste riikide eeskujul üleüldse eraldama konstitutsioonikohut kassatsioonikohtust.
Eestis teatavasti Riigikohus on üks organ, mis kätkeb endas mõlemat funktsiooni. See ei ole selles mõttes ainulaadne, on ka teisi riike, kus see nii on. Sellel on kindlasti omad teatavad eelised, mis on ennekõike sellist praktilist laadi, see on ilmselt odavam lihtsalt. Aga on ka mitmed väga kaalukad argumendid, mille tõttu võiksime mõelda, kas meil ei oleks kohane rajada ka konstitutsioonikohut eraldi. Ja kui keegi ütleb, et sel kohtul ei oleks võib-olla piisavalt tööd ja tegevust, siis siin on jällegi medali teiseks pooleks küsimus sellest, et võib-olla me peaksime ka laiendama neid võimalusi, kuidas saab konstitutsioonikohtu poole pöörduda.
Paljudes riikides, kaasa arvatud Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, saab ka parlamendi vähemus näiteks kas abstraktse normikontrolli raames või laiemalt pöörduda kassatsioonikohtu poole, et taotleda hinnangut sellele, kas mingisugused seaduseelnõud või juba vastuvõetud, aga jõustumata seadused või siis ka juba jõustunud seadused on põhiseadusega kooskõlas. Kui me sellise mehhanismi tekitaksime, kus meil on spetsialiseerunud konstitutsioonikohus ja on ka laiem võimalus selle poole pöörduda, siis see väga selgelt näitaks, et me võtame põhiseadust tõsiselt ja päriselt tegutseme selle nimel, et Eesti Vabariigis reaalselt teostatakse riigivõimu vähemalt seadusandlikul tasandil kooskõlas põhiseadusega, nagu põhiseaduse § 3 seda nõuab.
Aga isegi kui me eraldi konstitutsioonikohut ei raja, siis ka olemasoleva süsteemi raames peaks mitmed aspektid minu meelest läbi mõtlema. Kuidas näiteks otsustatakse selle üle, kes on need riigikohtunikud, kes tegelevad konstitutsioonikohtu rollis vastavate asjadega? Milline on nende ametiaeg? Kas ongi nii, et konstitutsioonikohtu kohtunikud on määratud ametisse terveks eluajaks? Paljudes riikides see nii ei ole, sest paljuski konstitutsioonikohtu liikmetena nad tegutsevad ju parlamendi ülemkoja rollis, sest neist lõppude lõpuks sõltub, kas üks või teine või kolmas seadus jääb jõusse või mitte.
Ja sellises positsioonis ei peaks ükski inimene olema eluks ajaks, mina arvan. On see ametiaeg 9 aastat või on ta 12 aastat, nagu paljudes teistes riikides, see on arutelu küsimus, aga mitte eluaegne. Ja sellisel juhul, kui me räägime eraldi konstitutsioonikohtust, oleks meil ka võimalus, et meil vastavaid asju otsustavad spetsialiseerunud kohtunikud. Argumente selle positsiooni toetamiseks on teisigi. Minu aeg on läbi, ma ei saa sellest pikemalt rääkida, aga ma arvan, et see debatt vajab pidamist.”
