in

PILTUUDIS I täna joostakse Eesti rahvakalendri järgi marti

Täna on mardilaupäev, mil eesti rahva vana kombe kohaselt joostakse mardisanti, lauldakse, tantsitakse ja soovitakse pererahvale õunte või muu maiuse vastu õnne. Kuigi võõrapärane halloween kipub peale suruma, tuleb oma pärimuskultuuri hambad ristis au sees hoida ka noorte seas.

Vabadusvõitleja, kunstnik ja EKRE liige Eve Pärnaste meenutab, kuidas ta 1973. aastal mardilaupäeval TRÜ psühholoogia V kursusekaaslastega mardisantis Jõgeval ja Tabiveres. “Kõik mardikombed olid selgeks õpitud. Vanemad inimesed olid tõelisi marte nähes nii õnnelikud, et mõned puhkesid lausa nutma. Rongis, millega me sõitsime, oli ka Jaan Eilart, kes andis meile suure lati suitsuvorsti. Loomulikult anti meile kodudes ka igasugust muud kraami. Pärast pidasime maha peo ja mardipulma. Igavesti lahe ettevõtmine oli!” meenutab Pärnaste.

Eesti rahvakalendris peeti mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Mardipäevaks pidid kõik põllutööd lõpetatud olema. Hingedeaja sisse jäävat mardipäeva on seostatud ka surnute mälestamisega, Mardipäeval kehtis teatud tööde tegemise keeld, eeskätt olid keelatud lina- ja villatööd. Mardipäev lõpetas välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi.

Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul. Marti jooksmas ehk mardisandiks käisid algselt noormehed, kes riietusid tumedatesse rõivastesse, kandsid pahupidi pööratud kasukaid, takkudest valehabemeid, rohmakaid maske jm kandjat tundmatuks tegevaid esemeid. Mardisandid liikusid mardilaupäeva õhtul salgakaupa perest peresse, soovisid vilja- ja karjaõnne ning said vastu kingitusi. Mardipäev oli rohkem põlluviljakusele pühendatud meestepüha, sellele vastav karjaõnne ja naiste püha oli kadripäev. Alates 19. sajandist on mardisandiks käinud ka naised. Muistne viljakusriitus jäi aja jooksul tagaplaanile, esikohale kerkis noorte meelelahutus.

 

Fotol mardisandid 1973. aastal – Eve Pärnaste keskel)