Kristen Michali pooluus-poolvana valitsus tahab kehtestada varjatud riigikaitsemaksu, samas aga teatab tema valitsuse uussotsist minister Vladimir Svet, et idanaabri presidendivalimistel Vladimir Putinit valivatelt Vene kodanikelt ei tohi hääletamisõigust siinsetele kohalikel valimistel ära võtta, sest “see tõukavat nood eemale”. Keda ja kelle eest siis üldse kaitsta kavatsetakse?
Kaitsekavad tehakse üldjuhul väga pikkadeks aastateks ette, kuigi Ukraina sõda on pannud sellega ka lühemas perspektiivis kiirustama. Keda aga kaitstakse Eestis aastatel 2035 või 2050?
Eesti põhiseadus näeb ette, et Eesti on rahvusriik, riigikeel on eesti keel, riigil on kohustus arendada eesti kultuuri ja kõike eestlaslikku ning preambul ütleb, et see riik on loodud eestluse säilimise tagamiseks. Praegu riigis toimuv töötab sellele täielikult vastu.
Esmalt on seda näha massisisserände soodustamisest, mis on kaasa toonud Eesti venestumise ja multikultuurseks muutumise. Teisalt on viimaste Reformierakonna valitsuste rahandus- ja üldine poliitika olnud laste- ja perevaenulik, mis on kaasa toonud sündimuse järsu languse. Ja see poliitika jätkub üldiste maksutõusude ja kärbete lisandudes, sest minnakse ka lastetoetuste kallal.
Eesti riik ei ole enam eestlaste kaitsja, ta kaitseb pigem võõraid. Mõttetargad on öelnud, et Eesti riiki on vaja ainult eestlastele, kõigile teistele sobib ka mistahes muu alternatiivne variant (europrovints, oblast). Eestit kaitseksid tõsiseltvõetavalt ainult eestlased, migrantidel pole siin midagi kaitsta.
Seega rida retoorilisi küsimusi Kristen Michali valitsusele.
Miks tõsta kaitsekulutusi, kui Eesti venestub enneolematu kiirusega ja eestlaste sündimus langeb sellega peaaegu pöördvõrdeliselt ning rahvastikuprobleeme lahendatakse ainult sisserändega? Keda paremini relvastatud kaitsevägi kaitsma hakkab, sõja eest siia põgenenud ukrainlasi või head elu otsima tulnud nigeerlasi?
Keda kaitstakse riigikaitsemaksuga, kui lastega peredelt võetakse ära või vähendatakse toetusi, mis paneb ühiskonna üha enam lastest loobuma? Manduvat väikerahvast, kes kaotab üha enam oma kodumaad?
Mis mõtet on eestlastel maksta riigikaitsemaksu, kui sellise poliitikaga oleme varsti oma maal vähemusrahvus ning riigiasju otsustavad juba teised, nagu hetkel äge eesti rahvusluse vastane Jevgeni Ossinovski Tallinnas ning “Vene maailma” toetav Vladimir Svet ja globalist Kristina Kallas valitsuses? Seda riiki võetakse juba eestlastelt aktiivselt üle.
Kellele tehakse ülikallist ja samas perspektiivita Rail Balticut, kui eestlased, kelle maad see lõhub, sõidavad sellega tõenäoliselt väga vähe? Kellele ehitatakse Tallinnasse ja Harjumaale üha uusi kortereid, kui rahvas tehakse maksutõusudega vaeseks ja peale välismaalaste pole need varsti enam kellelegi jõukohased? Miks me elame rohepöördele alludes röövellikust Nordpooli börsielektrist, samas kui oma odav põlevkivienergeetika hävitatakse, fosforiidist aga kavatsetakse välja sõeluma hakata muldmetalle, et toota raskesti utiliseeritavaid akusid?
Nende küsimustega võiks lõputult jätkata, aga neid ei kuulda ei Stenbocki majas, Kadriorus ega Toompeal. Inimesed võiksid siiski nende küsimärkide üle mõelda…
Lõppküsimuseks ikkagi: keda siin kaitsma tahetakse hakata, kui põhiseaduse preambuli põhimõte “mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade” on sisuliselt tühistatud?
Uued Uudised
