Ööl vastu tänast suri 77-aastaselt endine peaminister ja pikaaegne poliitik Siim Kallas.
„Minu kokkupuude Siimuga sai alguse 1990. aastate alguses, kui ta käis Tartus ülikoolis loenguid andmas. Mina töötasin ka ülikoolis, kuid tegelesin juba palju ettevõtlusega,“ meenutab Tartu ettevõtja Neinar Seli.
„See oli 1994. aastal, kui toimus Reformierakonna asutamine, ja helistab mulle Eesti Panga president ning kurdab, et meil on puudu veel 17 liiget, et saaksime uue erakonna asutamise avalduse sisse anda ning kas ma saan need organiseerida ja õhtuks kella viieks Tallinnasse Eesti Panka tuua. Ma ütlesin, et pole probleemi ning teeme ära,“ kirjeldab Seli. „Korjasin Tartu pealt avaldused kokku ja kihutasin Tallinna poole Eesti Panka, kus juba uksel ootas mind härra Tibar, kes viis mind Siimu juurde. Esimene asi, mis Siim mulle ütles: Neinar, hiljaks jäid. Mina jälle vastu, et olin ju täpselt kell viis siin, nagu lubatud. Tema aga vastas sellele, et me vahepeal saime juba puuduvad avaldused kokku ja loomulikult ka need kuluvad ära.“
Seli sõnul käisid nad Siim Kallasega ka perekonniti läbi. „Siim oli väga pereinimene ja pere oli talle alati kõige tähtsam. Seda oli näha selles, kuidas ta oma lähedastest rääkis, kui ka selles, kuidas ta oma aega ja elu korraldas,“ sõnab Seli.
„Siim pidas ülikoolis kevadeni loenguid. Tihti, kui ta Tartus oli, helistas ta mulle, saime kokku ja parandasime maailma. Viimane kord oli selle aasta mais, ta helistas ja ütles, et on jälle Tartus ning pidamas viimast loengut ülikoolis ja sügisest ta rohkem sellega ei tegele, ning kutsus mind õhtusöögile. Arutasime kolm-neli tundi kahekesi Eesti poliitikat ja muud ning jõime ära ka pudeli punast veini,“ räägib Seli.
Ta lisab: „Siimul oli alati ideid, kuidas midagi paremini saab, ja meeletu võime inimesi kaasa tõmmata. Kogenud ja alati praktilisi lahendusi otsiva juhina hindasid teda kõrgelt nii noored kui vanad.“
