1990. aastate alguses Eesti Panga asepresidendina töötanud rootslase Bo Kraghi seni avaldamata raamatu peatükk Siim Kallasest on huvitav eelkõige seetõttu, et autor ei käsitle Kallast tagantjärele üksnes Eesti poliitiku või riigimehena, vaid inimesena, keda ta tundis Eesti iseseisvuse taastamise kõige pöördelisematel aastatel. Kallas oli toona Eesti Panga president.
Kui Kragh Siim Kallasega esimest korda kohtus, tundis ta Kallast peamiselt tema nõukogudeaegse tausta põhjal. Kallas oli olnud ametiühingute keskorganisatsiooni juht, Eesti Panga nõukogu liige, NSV Liidu Hoiupanga Eesti divisjoni juht, Rahva Hääle asepeatoimetaja ning Eesti NSV esindaja NSV Liidu ülemnõukogus. Ta oli kuulunud ka kommunistlikku parteisse. Sellise tausta põhjal, kirjutab Kragh, võis Kallast pidada tüüpiliseks Nõukogude süsteemi aparatšikuks.
Ent siis hakkab Kraghi kirjeldus Kallasest muutuma. Tema hinnangul ei jäänud Kallas oma nõukogudeaegsesse rolli kinni, vaid suutis end ümber kujundada. Kragh rõhutab, et 1987. aastal oli Kallas koos Edgar Savisaare, Mikk Titma ja Tiit Madega üks IME-programmi autoreid. See oli Kraghi silmis oluline märk, et Kallas mõtles juba enne Eesti iseseisvuse taastamist majanduslikust süsteemist, mis erines Nõukogude omast.
