Euroopa tööstus satub lähikümnendil surve alla viisil, mida võib võrrelda Hiina liitumisega Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 2001. aastal. Kui toonane Hiina šokk põhines odaval tööjõul, siis uus väljakutse tuleb integreeritud tootmissüsteemidest, mille ülesehitamisega on Hiina Euroopast peaaegu kõigis valdkondades ette jõudnud. Sisuliselt on tegemist Hiina tööstusrevolutsiooniga 2.0, kirjutab SEB finantsturgude riskikonsultant Erik Laur.
Aastaid vaatas lääs Hiinat kui odava tootmise keskust, kuhu viidi töömahukas tootmine. Tänaseks on see pilt vananenud. Hiina konkurentsieelis tuleneb üha enam tehnoloogilisest võimekusest, mitte odavatest palkadest. Riik on loonud terviklikud väärtusahelad, mis ühendavad teadus- ja arendustegevuse, tootmise, komponentide tarnimise ning lõpptoodete valmistamise.
Selle tulemusena suudavad Hiina ettevõtted tuua uusi tooteid turule kiiremini, suurendada tootmismahte lühema ajaga ning vähendada kulusid ulatuses, mida lääne ettevõtetel on keeruline saavutada. Mitmes kõrgtehnoloogilises sektoris on Hiina tootjad suutnud seetõttu pakkuda hindu, mis on 30–60 protsenti madalamad kui nende lääne konkurentidel.
Eelise loob teadus
Kõige olulisem osa Hiina strateegias on teadmised. Hiina strateegiline eesmärk ei ole olnud üksnes kasutada välismaist tehnoloogiat, vaid arendada välja oma teaduslik alus, mis võimaldab kontrollida kogu innovatsioonitsüklit uurimistööst masstootmiseni. Selles valdkonnas on Hiina jõudnud tasemele, kus konkurents toimub mitte kopeerimise, vaid originaalse innovatsiooni pinnalt.
Viimase paarikümne aasta jooksul on riik investeerinud jõuliselt teadus- ja arendustegevusse, ülikoolidesse ning tehnoloogiaparkidesse. Kui veel sajandi alguses domineerisid teaduspublikatsioonide maailmas Ameerika Ühendriigid, siis nüüdseks on Hiina tõusnud maailma suurimaks teaduspublikatsioonide avaldajaks. Valitsus on loonud rohkem kui sada kõrgtehnoloogilist teadusparki ning muutnud reegleid nii, et teadlased saaksid oma avastuste põhjal kiiremini ettevõtteid luua. Selle tulemusena liiguvad uued teadussaavutused laboritest tootmisse palju kiiremini kui varem.
Robotid teevad seda, mida odav tööjõud ei suuda
Mitmes kõrgtehnoloogilises sektoris pakuvad Hiina tootjad lääne konkurentidest 30–60 protsenti madalamaid hindu.
Kõige suurema läbimurde tootmises on Hiina viimastel aastatel teinud tänu robotite ja tehisintellekti integreerimisele. Riik on tõusnud maailma suurimaks tööstusrobotite tootjaks ning täna pärineb üle 95% humanoidrobotite globaalsest tootmisest Hiinast. Samal ajal toodeti 2025. aastal maailmas ligikaudu 22 miljonit elektrisõidukit, millest umbes 16 miljonit valmis Hiina tehastes. Tehisintellekti valdkonnas on Hiina valinud teistsuguse tee kui USA. Kui ameeriklased keskenduvad võimalikult võimsatele mudelitele, siis Hiina eesmärk on pakkuda piisavalt head kvaliteeti oluliselt madalama hinnaga. Mõnede Hiina mudelite kasutamiskulud jäävad isegi 90–95 protsenti alla USA konkurentide taseme. Odav ja laialdaselt kättesaadav tehisintellekt loob eelduse selle integreerimiseks robotitesse, sõidukitesse ja tootmisseadmetesse ning võib seetõttu kiirendada kogu tööstuse automatiseerimist.
Energia annab strateegilise eelise
Ükski tööstusrevolutsioon ei saa toimuda ilma energiata ning selles valdkonnas on Hiina samuti üles ehitanud muljetavaldava eelise. Riik investeerib energiasiirdesse enam kui neli protsenti oma sisemajanduse koguproduktist, mis on ligikaudu kaks korda rohkem kui Euroopas ja kolm korda rohkem kui Ameerika Ühendriikides. Elektritootmine on mõnekümne aastaga kasvanud veidi enam kui 1000 teravatt-tunnilt üle 10 500 teravatt-tunni ning Hiina toodab nüüd ligikaudu kaks korda rohkem elektrit kui Euroopa või USA. Veelgi olulisem on asjaolu, et Hiina kontrollib suuremat osa puhta energia tarneahelatest. Päikesepaneelide, akude, tuuleenergia komponentide ja paljude kriitiliste materjalide töötlemises ulatub riigi turuosa sageli üle kahe kolmandiku maailmamahust. Selline kontroll annab ka märkimisväärse geopoliitilise mõjuvõimu.
Investeeritakse rohkem, kui jõutakse tarbida
2025. aastal valmis Hiina tehastes umbes 16 miljonit maailma ligi 22 miljonist elektrisõidukist.
Ka edul on omad varjuküljed. Investeeringute osakaal Hiina majanduses on tõusnud umbes 41 protsendini SKP-st, samas kui tarbimise osakaal on langenud alla 40 protsendi. Ükski teine suur majandus ei investeeri rohkem, kui tarbib. Tulemuseks on olnud märkimisväärne ületootmine ning surve ettevõtete kasumlikkusele. Kuigi tootmismahud on plahvatuslikult kasvanud, on paljude ettevõtete kasumid püsinud üle kümne aasta sisuliselt muutumatuna. Valitsuse võlatase on samal ajal tõusnud üle 100 protsendi SKP-st. Kuna üksnes tootmise kasvatamise kaudu ei ole võimalik majandusmudelit lõputult edasi arendada, seisneb järgmine suur väljakutse tarbimise suurendamises ja ühiskonna tasakaalustamises.
Tööstusrevolutsioon Euroopat ei oota
Euroopa tugevuseks on seni olnud teadmistemahukas tööstus, kvaliteetne haridussüsteem ja tehnoloogiline kompetents. Küsimus on selles, kas neist eelistest piisab olukorras, kus Hiina liigub korraga eest teaduses, energias, tootmises ja tehisintellektis. Odava tööjõu ega tootmismahtude poolest me Hiinaga võistelda ei suuda. Selleks, et tulevikutehnoloogiad ei sünniks ainult Aasias, peab innovatsiooni, energia ja automatiseerimise arendamine saama Euroopa majanduspoliitika keskseks prioriteediks. Sellest sõltub tugevalt ka avatud ja ekspordile toetuva Eesti heaolu.
Ülevaade on valminud SEB Group Researchi põhjal.
