Jana Toom, kes viskus Moskva Patriarhaadi käsuliini kaitsele Eestis, on väga hästi teadlik sellest, et tegemist on KGB-FSB käepikendusega.
Vabariik Meedia avaldas täna Priit Karumaa faktipõimiku selle terroririigist juhitatava organisatsiooni sidemetest:
Vene Õigeusu Kirik on alati olnud tihedalt seotud riigi ja selle valitsejatega. Olgu võimul kasvõi mongolid, kelle vasall Moskoovia pikalt oli. Just kiriku jäägitu toetus mongolitele tagas ühest küljest elanikkonna kuulekuse uutele isandatele ning aitas teisest küljest kaasa kirikute ning kloostrite enneolematule õitsengule. Eks siin mängis rolli ka mongolite usuline tolerants ning strateegia, mille järgi kasutati religioosse kultuse teenreid omaenese huvides. Erandit ei moodustanud ka ateistlik Nõukogude Liit ega pigem esoteerikasse kalduv Putini Venemaa – kiriku toetus isandatele on alati garanteeritud.
Kirik ja KGB
Vene Õigeusu Kiriku filosoofia on lihtne – Venemaa on Kolmas Rooma ning vene rahvas on erandlik ja ainulaadne. Kiriku läbiv motiiv on tsaari teenimine ja kodumaa kaitsmine. See kirik on alati olnud imperialistlik. Ka Teise maailmasõja ajal, mil Stalin pöördus kiriku poole ja tuge palus, tulid jumalasulased Stalinile vastu. Isakese ja peale repressioone ellu jäänud vaimulike koostöö kandis vilja ning 1943. aasta oktoobris andis Stalin loa moodustada Moskva Patriarhaat ehk Nõukogude Liidus legaalselt tegutsev õigeusu kirik. Kiriku tegevus oli täielikult allutatud riiklikele huvidele ning KGBs oli eraldi kiriku elu reguleerimisega tegelev osakond.
Kuid peale selle, et KGB kirikut jägis, kujunes kiriku ja julgeoleku vahel välja ka üsna tõhus koostöö. Kusjuures nii KGB kui kirik olid ühel meelel selles, et riik on ümbritsetud vaenlastest. Läänes nägid niisiis ohtu mõlemad. Vene Õigeusu Kiriku puhul on selle juured kinni ajaloos ja vihas katoliku kiriku vastu. Vene õigeusklikus tõlgenduses on katoliiklased tegelenud füüsilise ja vaimse ekspansiooniga. Siit ka Aleksandr Nevski pühakuks kuulutamine, tema suhteliselt tagasihoidlike saavutuste ülistamine ning üldse vürsti eluloo vaba ja ideoloogiale allutatud tõlgendamine. See kõik sobis ka KGBle ja Nõukogude võimule.
Kui üheksakümnendatel paistis, et Venemaa hakkab muutuma demokraatlikuks riigiks, leidus vähemasti kaks jõudu, kes ei muutunud: KGB ja õigeusu kirik. Reforme üritati teha mõlemas, kuid kummaski lõppesid need õieti algust saamata.
Kirik uuel Venemaal
Head suhted kujunesid õigeusu kirikul ka KGB mantlipärija FSBga. Juba 2002. aastal saatis FSB riigist välja viis eriti aktiivset katoliku preestrit, keda süüdistati spionaažis. Tegelik põhjus oli muidugi preestrite liialt aktiivne misjonitegevus. Vastutasuks avasid kirikuisad samal aastal Lubjankal FSB hoonetekompleksi hoovis Püha Jumaliku Tarkuse kiriku (Храм Софии Премудрости Божией). Patriarh Aleksius II õnnistas kiriku sisse tseremoonial, kus viibis ka FSB tolleaegne juht Nikolai Patrušev.
Ka Putin suhtus õigeusu kirikusse positiivselt. Nimelt on ta alati soovinud saada kontrolli välismaal elavate venelaste üle, seega tegi ta Vene Õigeusu Kiriku Välismaal oma eriprojektiks. Nimetatud kiriku asutasid 1920. aastal valged emigrandid. Alates 1951. aastast asus kiriku peakorter New Yorkis Park Avenue ja 93. tänava nurgal ning ajas suuresti oma asja kuni Nõukogude Liidu kokku varisemiseni 1991. aastal. Siis tekkis aga küsimus kiriku edasisest saatusest. See küsimus lahenes 2007. aastal, mil Putin sai oma tahtmise ning VÕKV liideti Moskva Patriarhaadiga.
Armee ja kirik hakkasid aga tänapäeva Venemaal ühte põimuma 2010. aastal, mil sõjaväes asuti looma kaplaniteenistust. Eriti hoogsaks on usulise sisuga patriootlik propaganda muutunud alates 2014. aastast. Sellest ei ole jäänud puutumata isegi spetsnazi esmapilgul elitaarsed üksused: ka seal seas kultiveeritakse seisukohta, et sõjamehed vajavad vaimset juhti, kes annaks jõudu võidelda sõjas, mis tegelikult on ju kainelt mõtlevale inimesele üsna arusaamatu. Hulk vabatahtlike pataljone nimetati õigeusu pühakute järgi. Eriti populaarseks sai taaskord Aleksandr Nevski, kes pidi just nagu sümboliseerima õigeusklike võitu ristisõdijate üle.
Tegevus ja hoiakud välismaal
VÕKV muutus üsna ruttu pärast ühinemist Moskva Patriarhaadiga Kremli hääletoruks, mis osaleb aktiivselt viimase propagandistlikes kampaaniates. Nii näiteks oli just VÕKV see jõud, kes hakkas propageerima nn Surematu Polgu üritusi Ameerika Ühendriikides. Või näiteks on Montreali peapiiskop Gavriil avalikult toetanud Vene agressiooni Ukraina vastu, väites et Venemaal ei jäänud muud valikut, kuna oli vaja võidelda “Kiievi fašistidega”.
Suurbritannia ja Lääne-Euroopa piiskop Irenei aga avaldas läkituse “Kristlaste tagakiusamisest Ukrainas”, kus ta üritas Moskva agressiooni kujutada püha sõjana uskmatutega. Hiljem tegi ta siiski uue avalduse, milles mõistis sõja hukka ning ütles, et meedia oli ta varasemaid sõnu valesti tõlgendanud. Seejuures pole ei Gavriili ega Irenei näol tegu missioonile saadetud KGB agentide vaid Läänes sündinud ja üles kasvanud inimestega.
Välismaal tegutsev kirik lihtsalt järgib Moskva ettekirjutusi. Kui näiteks Ukrainas 2022. aastal enamus kogudusi väljus Moskva Patriarhaadi valdusest, siis Läänes jäi enamus kogudusi paigale. Üksikud Läänes tegutsevad vaimulikud olid küll sõja suhtes kriitilised, kuid said selle eest ka karistatud, osaliselt Moskva poolt, osaliselt aga oma koguduse liikmete poolt, kes selliseid seisukohti ei armasta. Enamik preestreid säilitaski sõda toetava retoorika peaasjalikult seepärast, et see oli nende koguduse liikmete seas populaarne. Põhjus on lihtne: enamik esimese ja teise Vene emigratsiooni esindajaid nostalgitsevad kuulsusrikka imperiaalse mineviku osas. Nende meelest ei ole Ukraina riik ning tal puudub õigus iseseisvusele.
Petrovski juhtum
Tundub, et see sõnum ja üldine konservatiivne hoiak ning “traditsiooniliste väärtuste” eest võitlemine toimivad ning VÕKV on suutnud oma populaarsust tõsta. 2023. aasta kevadel said paljud USA Vene Õigeusu Kiriku kogudused FBI kaudu hoiatuse, et Vene eriteenistused viivad läbi aktiivset agentuuritööd nii vaimulike kui ka koguduse liikmete seas. Hoiatuses oli eraldi ära toodud vaimulik Dmitri Petrovski, Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonna töötaja. Osakond on ennegi skandaalidesse sattunud: küll on teda süüdistatud alkoholi ja tubakaga ebaseaduslikus kauplemises, küll sidemetes FSBga. 2023. aasta kevadel süüdistas FBI Petrovskit otseselt luuramises ning katses värvata agente nii vaimulike kui koguduse liikmete seast.
Petrovski hakkas USAd külastama juba eelmise sajandi 90ndatel ning liitus välissuhete osakonnaga 2001. aastal. Ta on palju reisinud mitte ainult mööda Ameerika Ühendriike vaid ka teistes riikides. Nii näiteks saatis ta Vene olümpiasportlasi 2008. ja 2022. aasta Hiinas toimunud mängudel. Ühtlasi on ta palju kirjutanud misjonitööst Hiinas, Indoneesias ja teistes Aasia riikides. Huvitava faktina olgu mainitud asjaolu, et Petrovski kasutas sotsiaalmeedias avatarina nahkhiirt – Vene välisluure sümbolit.
FBI silma alla jäi Petrovski selle kümnendi alguses ning 2021. aasta mais peatati ta Ameerika Ühendriikidesse sisenemisel, otsiti läbi ning leitud materjalide põhjal esitatigi 2023. aastal süüdistus. Petrovski arvutist leiti otseselt Vene luurega seotud materjale. Neis oli põhjalik info hulga tähtsate USA õigeusu vaimulike ja nende pereliikmete kohta. FBI leidis, et neid andmeid kavatseti kasutada vaimulike šantažeerimiseks värbamise eesmärgil. Petrovski arvutist avastati ka Moskva Patriarhaadi ning FSB, GRU ja Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse (SVR) vahelist koostööd kirjeldav dokument. FBI spetsialistide meelest oli see koostatud 2009. aastal ehk perioodil mil Venemaa president oli Dmitri Medvedev.
Suur suhtleja Gunja
Seda, et patriarh Kirilli ja Vene eriteenistuste vahele ei mahu isegi mitte leht paberit, aitab kinnitada ka Petrovski arvutist pärinev dokument. Nimelt on seal kirjas, et patriarh andis kohe pärast ametisse asumist alluvatele korralduse koostada põhjalik plaan koostöö kohta eriteenistustega. Ühtlasi kadus värske patriarh ametiaja alguses mitmeks kuuks avalikkuse eest – valmistama ette kiriku reformikava, mille käigus vaadati ümber ka kiriku suhe võimudega. Võib eeldada, et just sel perioodil pandi ka täpsemalt paika kiriku ja riigi põhjalikuma lõimumise plaanid.
Patriarh Kirilli ehk Gunja seotusest KGB ja FSBga võib spekuleerida pikalt. Tõendeid on muidugi raske leida – kuigi Šveitsi Neue Zürcher Zeitungi, aga ka Ameerika Forbesi ja Briti The Guardiani ajakirjanikud on neid otsinud ja justkui midagi ka leidnud. Samuti nimetas Bulgaaria asepeaminister Valeri Simeonov 2018. aastal Kirilli “teise järgu KGB agendiks”, mille peale aktiveerusid Bulgaaria venemeelsed aktivistid, kes andsid Simeonovi kohtusse, mis hagi siiski rahuldamata jättis. Seega peab vähemalt Bulgaaria kohus patriarh Kirilli KGB agendiks.
Olgu tõenditega kuidas on, igal juhul saab teha kaudsetel faktidel põhinevaid oletusi. Olgu selleks tõik, et Kirill sai juba 23aastaselt preestriks ja 29aastaselt piiskopiks, kuigi kanoonilise õiguse kohaselt peaks piiskopiks saamise vanuse alampiir olema 35. See toimus 1960ndatel ja 1970ndatel, mil ilma KGB nõusolekuta poleks kirikus midagi säärast saanud toimuda.
Viiburi piiskopi, hiljem peapiiskopina lubati Kirill mitmel korral välismaale, Aasiasse ja Aafrikasse, aga ka Lääne-Euroopasse ja USAsse. Välisvisiitide jaoks oli jällegi teadupärast vaja KGB heakskiitu. Arutluskäiku võiks jätkata, aga peajoon on selge – Nõukogude ajal KGB soosis Kirilli karjääri ning patriarhina ei ole Gunja kunagisi heategijaid unustanud.
Kirilli eelkäija, patriarh Aleksiuse jaoks ei olnud koostöö eriteenistustega prioriteet. Mis on ka arusaadav, oli ju 1990ndatel nii kirikul kui ka FSBl palju muid muresid. Ometi peeti Aleksiust eriteenistuste kandidaadiks kuna tema vastane Filaret Denõssenko, praegune Ukraina Õigeusu Kiriku aupatriarh, rõhutas kiriku iseseisvuse vajadust. Sõltumata kummagi kandidaadi programmist ning kiriku üldisest sõbralikust suhtumisest FSBsse, kippusid 1990. aastatel kirik ja FSB teineteisest siiski kaugenema. Kasvas peale terve põlvkond vaimulikke ja eriteenistuste ohvitsere, kes ei näinud koostöövajadust ning eriteenistuste töötajad võõrdusid kiriku temaatikast.
Patriarh Kirilli ajal hakkas olukord muutuma. Initsiatiiv tuli seejuures kiriku poolt ning koostöö koordinaatoriks määrati Dmitri Petrovski kui kogenud ja seejuures mitte väga silmatorkav isik. Ometi torkas Petrovski viimaks siiski USA võimudele silma ning tema vahelejäämine vallandas rahvusvahelise skandaali. Seepeale teatas Moskva patriarhaat, et Petrovskiga on töösuhe lõpetatud ning rohkem juhtunut ei kommenteeritud.
Kuid see juhtum on ometi väga oluline. Esimest korda on avalikkuse ette lekkinud autentne dokument, mis tõendab Moskva Patriarhaadi koostööd Vene eriteenistustega. Muidugi on ka varem infokilde paljastatud ning inimese jaoks, kes veidikenegi jälgib Vene Õigeusu Kiriku tegevust, on ka kaudsete tõendite kaudu tekkinud kahtlus selle organisatsiooni poliitilises kallutatuses. Nüüd aga on meie käsutuses midagi, mis kinnitab kahtluste tõepärasust. Mida sellega peale hakata, on igaühe enda asi, kuid on selge, et see aitab suunata arutelud Vene Õigeusu Kiriku rolli, positsiooni ja missiooni üle senisest faktipõhisemale rajale.
Vene õigeusu kirik ja eriteenistused
