Ühed arvavad nii, teised naa, aga selles näivad mõlemad lepitamatud leerid olevat ühel meelel, et “Brüsseli kakand” ei saa oma tööga hakkama, ei ole võimeline ka kõige elementaarsemateks diplomaatilisteks toiminguteks ning on teinud Euroopa degenerantide liidule palju halba.
Diplomaadi kohta haruldaselt kasimatu suuvärgiga tädike kisub pidevalt tüli Venemaaga, aga on omas kaasasündinud kurjuses ja kiuslikkuses läinud lisaks sellele nugade peale ka asiaatide, eurobürokraatide, ja muude mõjuvõimsate paskaakidega. KK kohta leiab halastamatud kriitikat kõikjalt, alates mõnitavatest netikommentaaridest ja lõpetades lipsustatud analüütikute jäise põlgusega.
Foreign Policy leiab oma lahkamislaual, et Kallase kalduvus öelda välja, mida ta mõtleb, on pingestanud suhteid USAs võimul oleva presidendihärra Donald Trumpi administratsiooniga, aga ka teiste suurjõudude, sealhulgas India ja Hiinaga. Arenguruumi on, sest Peeter Paani maa ja Mongooliaga pole minu teada veel laupkokkupõrkesse mindud.
Meil Eesti Vabariigis on peaministril muidugi täieline mõtte- ja sõnavabadus. Iga lollus on teretulnud – valijate hordid on otse kiimas, ajakirjandus vaimustuses ning poliitiline nomenklatuur ei lase ennast Pärna Kodu, sotsialistliku pedofiilia ega 700 miljoni relvaraha eksproprieerimise juures segada. Sadagu taevast või pussnuge.
Tark või siiski mitte? Allakirjutanu arvates ei ole tähtis, mis värvi on skunks ja kui kõrge on ta IQ, peaasi on see, et haisuelajas Brüsseli koridorid ja kuluaarid jälki lehka täis teeks ning meie vaenlasi sel kombel nõrgestaks, häbistaks ning sõna otseses mõttes piinaks. Meie oleme siin KKga ja tema tahumatute kommetega harjunud, Brüsseli hellitatud parasiitidele on iga KK pooletoobine avaldus nagu sakilise teraga leivanuga otse neeru.
Kahju, mille KK Eesti Vabariigile, tegi on korvamatu ja andestamatu. Siiani on oksemaitse suus. Majandus, iive ja tuju on alla nulli juba aastaid. Ometi ei oleks KK saanud ilma oma riiki ja rahvast olulisel määral kahjustamata alustada euroliidu õõnestamist seestpoolt. Me ohverdasime neli etturit, et võtta hobune, heinad, vanker ja lipp.
Isegi dominohuvilisele peaks olema selge, et viies KK globalistide ja satanistide siseringi, mistahes ohvrite hinnaga, oleme me kindlas võidus. Degenerandid, uroodid ja perverdid said nüüd endale roostes kahvli kõhtu, nii et surm veremürgituse tõttu on enam kui kindel. Oi kuidas nad kiunuvad – oi kui magus on kättemaks.
Lähiajalukku vaadates torkab silma see, kuidas rasketel aegadel on väike, aga mõõdukalt jumalakartlik Eesti õiendanud veriselt või kuidagi teisiti arved oma vaenlastega. 1918-1920 tampisime mutta Vene impeeriumi punased jäänused, terve hunniku vasakekstremiste nottisime maha. Probleem lahendatud.
Kes lammutas Nõukogude Liidu nimelise kurjuse impeeriumi? Jälle seesama paepealne ja estraadilembene jõuk. Ajad oli keerulised, ning relvi oli pea võimatu hankida, eriti tuumarelvi, seetõttu valisime intrigeerimise, demagoogitsemise ja alatute pettuste tee, kuid kõik õnnestus suurepäraselt. Eelkõige tänu ootamatule strateegiale, lihtsameelne tibla kartis soomusronge, aga kärvas erastamise tuultes.
Ja nüüd on järjekord jõudnud Euroopa Liidu kätte – see parv lurjuseid on meid kenasti kägistanud. Meid on alandatud homoseksuaalselt, meile on säärde karanud lahti pääsenud tuulemöldrid ja marutõbised feministid. Meie pudelite korkideltki on võetud vabadus ning nad on pandud ahelatesse. Nüüd küll aitab!
Pealegi on inimesed ja sead väljasuremise ohus. Huvitav, mida need sead neile teinud on? Meile ei jäänud muud võimalust kui euroliidu parasiidid maamunalt pühkida. Mõeldud, tehtud, eriti alatule ja perverssele vaenlasele määrati rahvuslike salaorganisatsioonide mandaadiga kärvata kõige alandavamasse ja piinarikkamasse surma.
Loosungi all ”Sea tapmiseks ei ole sõda tarvis” otsustati eriti julma ja inimväärikust alandava hukkamise kasuks, ühehäälselt valiti euroliidu timukaks empaat, patoloogiline valetaja, sõjafanaatik ja suhkrusööja KK. Edasi te juba teate. Kogu degenerantide liit on KK geniaalsel juhtimisel suunatud pöördumatule hävingukursile.
Euroliidu lips on läbi. Tolgused on väljapääsmatus plindris. Maoli maas. Me näeme agoonia viimast vaatust. Euroopa majandus on laostunud, iive veel halvem kui meil, sõjaline võimsus on ümmargune null. KK esmaseks teeneks ja saavutuseks on pühkida avalikust arutelust viimased terve mõistuse ilmingud ning asendada argumendid ja loogika hüsteerilise kiunumisega.
Midagi ei saa paremaks minna, sest olukorra analüüs on välistatud, vaenlaste liit on sisemiselt lõhestatud ja liitlastest teadlikult ära lõigatud. Laguneva liidu nõrgemad lülid, nagu Prantsusmaa, ja lähemad võitluskaaslased, nagu Ühendkuningriigid, on kodusõja lävel. Abi ei ole loota seest ega väljast.
Samas kütab KK moraalselt ja militaarselt ja intellektuaalselt mandunud kvaasiimpeeriumi imperialistlikke ja loomalikke kirgi. Sõda, sõda, sõda! Iga selgepilguline kodanik näeb, et mistahes sõda kaotatakse päevade, kui mitte tundidega. Sõjaseeme on langenud eriti viljakale pinnasele.
Paljaks varastatud ja ogaraks süstitud föderatsiooni juhtkriminaalidel ei ole muud valikut, kui oma hirmutegude kinni mätsimiseks nurk sõjatulega puhtaks kõrvetada. Siis pole enam ei tunnistajaid, kannatanuid ega vähimatki võimalust tõe väljaselgitamiseks. Sonkida on ainult tuhas ja soolikates. Juhul kui on veel kedagi, kes songiks.
On see KK mis ta on, aga meie vaenlastega on ta arved juba sama hästi kui õiendanud. Vahetult pärast euroliidu kokkukukkumist tuleb talle kui peategelasele ja rahvusvahelisele kangelasele anda uhke aumärk monstrumi põlvili surumise eest ja inimväärne pension.
Ehk saame me veel kord võimaluse oma riigiks? Väga oleks vaja. Nii või teisiti määratakse kakand rahvusloomaks ja pannakse vapile kõigi pervertide, reeturite ja globalistide hirmuks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.10.2025
