Liberaalne Lääs peab eksistentsiaalset sõda rahvusriikide vastu ja seda on eriti näha Euroopa Liidus. Kogu see ideoloogiline rünnak aga võib lõppeda veelgi suurema katastroofiga.
Rahvusluse vihkamine tekkis liberaalides ja vasakpoolsetes ilmselt natsi-Saksamaa tõttu, kui ühe rahva esiletõstmine lõppes suure verevalamise ja genotsiidiga. Paraku on täiesti vale panna üht või mõnda juhtumit aluseks sellele, et üritada rahvusi üldse hävitada või siis “tühistada”.
Vasakliberaalid on võtnud nõuks lämmatada rahvuslus massimigratsiooni ja multikultuurse ühiskonnaga. Nende utopistlik eeldus on ilmselt see, et paljurahvuselises ühiskonnas hakatakse sõbralikult kõrvuti elama – kuigi kogu inimkonna ajalugu tõestab vastupidist, ja praegune migrante täis Lääne-Euroopa (ka USA ja Kanada) veel eriti. Erinevus rikastab vaid teatud piirides, tülli aga ajab alati. See mass, mis sisse veetakse, on nii erinev, et konfliktideta pole lihtsalt võimalik.
Kõigepealt – Euroopasse tulevad migrandid, kes peaksid eurooplaste rahvusluse lämmatama, on veel eriti karmid rahvuslased, näiteks türklased ja araablased (panturkism ja panarabism), kes säilitavad ka liberaalses ühiskonnas tugeva rahvustunde, seda enam, et üha suurenevad migrandikogukonnad loovad Euroopas väikesed rändlejate rahvuslikud ühiskonnad. Ühed rahvuslased asendatakse lihtsalt teistega. Teiseks asendatakse liberaalselt lödipüksteks muudetavad kristlastest eurooplased teise tugeva ja agressiivse identiteediga, nimelt religioosse islamiga.
Sissetoodavatel migrantidel on seega väga tugevad identiteedid ja just sellised, mida eurooplaste puhul tahetakse välja juurida. Ehk siis saksa natsionalisti asemele asub türgi natsionalist, flaami natsionalisti asemele araablasest rahvuslane. Eriti kurioosseks aga muudab kogu selle näitemängu see, et need sissetoodavad ja -lubatavad natsionalistid on märgatavalt agressiivsemad kui eurooplastest “paremäärmuslased” – neile pole ka terrorismi algatamine mingi probleem, sest maa on võõras, ühiskond on võõras ja ka seadused on võõrad. Tänane “liberaalne demokraatia” ei tekita migrandis mitte austust, vaid põlgust, Euroopasse tullakse materiaalse huvitatuse pärast.
Euroopas toimub tegelikult vaid rassiline ja etniline natsionalismi väljavahetamine. Nii näiteks on türklased väga tugeva türgi natsionalismi edendajad – türklased ei tunnista isegi Türgis elavaid kurde eraldi rahvusena, pidades nende vastu lausa sõda, samuti käituvad nad väga vaenulikult armeenlaste (1915. aasta Armeenia genotsiid), aga ka kreeklaste suhtes. Euroopas elavad türklased elavad aktiivselt kaasa kodumaal toimuvale, sealhulgas Erdogani ja opositsiooni võimuvõitlusele.
Ehk siis asendatakse mahasurutud Euroopa rahvuslased türgi ja araabia natsionalistidega ning verevalamised ei kao kuhugi. Tõusvat vastuolu oli näha Gaza sõja puhkedes, kui Euroopa linnade tänavad täitusid araablaste (palestiinlaste) ja neid toetavate vasakpoolsetega. Juutidel polnud võimalik nii suuri masse välja tuua.
Euroopa tänavatel võitlevad omavahel väga paljud migrantide kogukonnad. Eriti huvitavad on nn Eritrea kultuuripäevad, mis on Saksamaal, Rootsis, Hollandis, Venemaal ja mitmel pool mujalgi lõppenud selle Aafrika riigi autokraatse valitsuse vastaste ja toetajate veriste kokkupõrgetega. Prantsusmaal omakorda võitlevad Kongo DV valitsusmeelsed ja -vastased. Liberaalid ja vasakpoolsed tõid ja toovad Euroopasse Kolmanda maailma kodusõjad.
Seega siis hävitab Euroopa kohalikku rahvuslust, et asendada see sissetoodava ja veelgi agressiivsema rahvuslusega, lisaks veel ka religioosse fanatismiga, mis lähtub islamist. Sellega vägivaldsust mitte ei vähendata, vaid luuakse juurde. Seejuures tugevdatakse teadlikult ka vastuolusid põliseurooplaste ja sisserändajate vahel – kolme lapse tapmise järel ruandalase poolt Suurbritannias asus leiboristlik valitsus sisuliselt sisserändajate kogukonna poolele ning asus represseerima inglastest protesteerijaid. Rootsis omakorda teatas araablaste partei esindaja, et kui nende kohaolu rootslastele ei meeldi, koligu nad oma kodumaalt mujale. Endastmõistetavalt selline suhtumine mingit rahu ei too, vaid nihutab lähemale aja, mil Euroopa tänavad mattuvadki kultuurisõdade tulle – sinnapoole liberaalne Euroopa kontinenti suunabki.
Ehk siis võivad inimesed vasakliberaalide arvates Euroopa tänavatel sisserännanud natsionalistide ja islamistide pommide või tulistamiste läbi surra, peaasi, et sakslased ja britid ennast enam rahvusena ei tunneks.
Uued Uudised
