Tuule-energeetika pole võimeline eksisteerima ilma subsideerimata, seega kapitalistlikusse süsteemi see ei sobi. Eesti on tuule-energia tootjad pabinas, sest nende ülekuldamine pole ka kliimahüsteerilisele valitsusele jõukohane, ja nad nõuavad endist kinnimaksmist. Põhja-Rootsis aga on asjad juba hukas.
ERR kirjutab: “Enefit Green leiab, et kliimaministeeriumi poolt välja käidud uue taastuvenergia vähempakkumise tingimused ei ole osalemiseks piisavalt atraktiivsed. Puudusi näevad maismaatuuleparkide vähempakkumisena tuntud hanke tingimustes ka teised asjast huvitatud energiaettevõtted.
Utilitas Wind leiab, et suurendada tuleks proportsionaalselt toetuse määra ja garanteeritud müügitulu. Kuluriskide asetamine vähempakkumise võitja kanda võib muuta tootmisseadmete realiseerimise ebatõenäoliseks või võimatuks, märkis ettevõte.”
See tähendab, et sisuliselt nõutakse tuulikute eralõbu kinnimaksmist maksumaksja rahakotist ning ilmselt pole kaugel üha uued lisatasud tarbijale, näiteks liiga väikese tarbimise eest.
Tuuleenergeetika aga liigub allamäge. Affärs Världen kirjutab Rootsi kohta: “Tuuleenergia kohutav kriis Põhja_Rootsis: “Keegi ei teeni raha””.
Investorid üritavad nüüd Põhja-Rootsis kahjumlikku tuuleenergiat müüa, kuid ostjaid pole. Üks tegija ütleb, et Rootsi turuolukord on „absurdne“ ja märgib, et meeleheitel tegijad annavad projektid nüüd sisuliselt ära. „Tänasel turul pole neil põhimõtteliselt mingit väärtust,“ ütleb ELS Analysisi tegevjuht Elin Akinci.
Kuni viimase ajani peeti Rootsit Euroopa kõige atraktiivsemaks tuuleenergiasse investeerimise riigiks. Poliitilise stabiilsuse, heade tuuleressursside ja lubatud tööstusharude laienemise kombinatsioon põhjaosas tegi Rootsist suurte roheliste investeeringute lemmiku.
Tuuleenergiaprojektide arendajad, näiteks OX2 ja Ørsted, pidasid Rootsit võtmeturuks ning Rootsi Energiaagentuur tõi maismaatuuleenergia esile kui kõige kulutõhusama energiaallika. „Tuuleenergia on atraktiivne investeering, mis ei vaja enam toetusi,“ näiteks teatas OX2 toonane juhtkond 2021. aastal. Kuid kõigest mõne aastaga on pilt dramaatiliselt muutunud.
Investorid mitte ainult ei loobu Rootsist, vaid ka olemasolevad projektiomanikud üritavad nüüd kahjumlikke tuuleparke rekordmadalate hindadega müüa, märgib energiakonsultatsioonifirma ELS Analysis tegevjuht Elin Akinci. „Põhja-Rootsis, elektrienergia 1. ja 2. piirkonnas, ei teeni keegi täna raha,“ ütleb ta.
Pensionifondi haldur kirjeldab olukorda Põhja-Rootsis kui “absurdset” ja ütleb, et mõned tuulepargid on nüüd müügil alla 10 euro paigaldatud megavati kohta. „Äärmiselt madalate hindade tõttu langevad ka projektide väärtused ning surve all olevad ettevõtted püüavad müüa ühekohaliste eurosummadega megavati (MW) kohta.“
Vaid mõni aasta tagasi hinnati Põhja-Rootsi tuuleparkide väärtus umbes 1,5 miljonile eurole paigaldatud megavati kohta. Näiteks Piteå lähedal asuva raskustes oleva Markbygden Etti tuulepargi maksumus oli ligikaudu 1,23 miljonit eurot MW kohta, kui GE ja Green Investment Group aastatel 2017–2018 projekti sisenesid. Västerbotteni Blaikenparkenis oli investeeringutase ligikaudu 1,5 miljonit eurot MW kohta.
Pingeline olukord tähendab, et praktikas on nüüd jäänud vaid kaks teed. „Tulemuseks on see, et projekte hakatakse seisma panema või sootuks hülgama. Rootsi bilansihinnad on võrreldamatud ühegi teise riigiga.“ Elin Akinci sõnul peaksime pankrotte ootama.
“Usun, et see aasta on riigi põhjaosas asuvate tuuleenergia tootjate jätkusuutlikkuse jaoks ülioluline. Tõenäoliselt võime tulevikus oodata pankrotte või varasid, mis on oma väärtuse täielikult kaotanud.”
Lõuna-Rootsis võivad olla paremad võimalused tuuleenergia jaoks, kuid sinna plaanitakse uut tuumaenergiat.
