„Ürituse korraldab ühing 612.fi ja selles võivad osaleda kõik kes tahavad tähistada Soome iseseisvust ning austavad eelmiste põlvkondade tööd ja ohvreid. /…/ Riietu korralikult ja käitu asjalikult. /…/ Üritus on poliitiliselt sõltumatu, see ei esinda mingit parteid, grupeeringut ega ideoloogiat peale isamaa-armastuse. Ära siis too näitamiseks kaasa oma poliitilisi seisukohti. /…/“
Nii pöördub lugejate poole ühing 612.fi oma kodulehel www.612.fi.
Tänavu korraldas ühing 612.fi kümnendat korda Soome iseseisvuspäeval, 6. detsembril tõrvikurongkäigu, mis seekord suundus Töölö väljakult Hietaniemi kalmistule kangelashaudade juurde. Oi, kuidas neid selle ürituse korraldamise eest on materdanud ühelt poolt vasakrohelised piki sotsiaalmeediat, teiselt poolt on hagu juurde andnud peavoolumeedia. Sõnad nagu fašistid, rassistid ja paremäärmuslased on ülisagedasest kasutamisest juba igast servast narmendama löönud, mis nende pruukijaid aga üldse ei häiri – värskemaid ja paremaid pole ju kusagilt võtta.
Põlissoomlaste parlamendisaadik Teemu Keskisarja kuulutas pidupäevale eelneval nädalal, et tema läheb presidendi vastuvõtu asemel hoopis tõrvikurongkäigule ja peab seal ka kõne. Milline kisa sellest tõusis, seda olen hiljuti kirjeldanud, kuid igaüks võib seda isegi ette kujutada.
Oma kõnes avaldas Teemu Keskisarja austust eelnenud sugupõlvedele:
„Lugupeetud ajakaaslased. Jätke hetkeks päevapoliitika kõrvale. Unustage moesolevad ideoloogiad nii ühelt kui teiselt poolt. Iseseisvuse ajalugu ei ole vimma ja vihapidamise ega vastastikuse vaenutsemise allikas. See on rõõmu, lootuse, väe, uhkuse ja ühise aukartustunde allikas.
Riikliku enesemääramise võimalused on 6. detsembril üsna piiratud, kuid iseseisvuse ajalool on igavene väärtus. Me suundume kalmistule avaldama austust lahkunud kangelastele. /…/ Ütleme pühadele puhkepaikadele Hietaniemel ja kõikjal mujalgi vaid ühe sõna: Täname! /…/
Kalmistu külmast mullast õhkub eelnevate sugupõlvede soojust. See soojus on loonud Soome ja soomluse. Ajaloost kiirgab kauget soojust meie südamesse ja hinge.“
Tõsi, päriselt ei pidanud Teemu Keskisarja oma ametlikust narratiivist mõnevõrra lahknevate veendumuste küünalt ka vaka all:
„Ma tähistan koos teiega iseseisvuse ajaloo päeva. Päris hea meelega, kuigi meie maa ei ole enam iseolev või isepäine. Ei maksa masenduda sellest, et rahvusmeelsuse asemele on astunud rahvusmeeletus. Kui Suomi-neid [soomlaste põline hellitusnimi oma kodumaale] on täis alandlikku meelt ja Suomi-noormees lipitseb rahvusteüleste isandate ees, eks lasku aga käia. /…/
Tõrvikurongkäigu korraldajaühing on seaduslik ja seaduskuulekas. Tuhanded mehed ja naised, ka muusoolised kasutavad kogunemisvabadust. Enamus meist on korralikud ja eriti rahumeelsed inimesed, tavalistes talveriietes. Suurem osa on isegi kaine. Keskeltläbi oleme nähtavasti erksamad kui presidendilossi kutsutud külalised, kes frakkides ja õhtutualettides paterdavad boolikarika ümber ning sealt järelpidude suminasse. See on ilus traditsioon, mida ma üldse pahaks ei pane.“
612 rongkäik pidi algama Töölö väljakult. Samasse kohta tahtsid veidi hiljem oma meeleavaldust registreerida ka „Natsideta Helsingi“ rongkäigu korraldajad. Soomes aga kehtib sellistel puhkudel seadus kes ees, see mees, ehk kaht konkureerivat meeleavaldust samal kohal korraldada ei tohi ning meelt avaldada saavad need, kes end varem on kirja pannud. Politseile on seadusega pandud kohustus jälgida, et kaks vastandlike aadetega meeleavaldust eraldi püsiksid ja massiliselt kähmlema ei saaks minna.
Antinatsidele see üldse ei meeldinud. Nagu neile omane, ei võtnud nad kuulda politsei korraldust lärmamine lõpetada ja kolida meelt avaldama teise kohta, mille politsei neile selleks otstarbeks oli määranud. Tulemuseks oli käsikähmlus antinatside ja politseinike vahel, mille käigus politsei andmetel 41 räuskajat kinni peeti ja bussiga minema toimetati.
612 rongkäik hakkas liikuma Hietaniemi kalmistu poole. Üks osalejatest on poistitanud Facebooki vahetud muljed rongkäigust:
„612 tõrvikurongkäigul osalejad käitusid rahulikult, asjalikult ja osutasid üritusele lugupidamist. Seal oli vanu ja noori, mehi, naisi ja lapsi – tavalised Soome inimesed. Kõndisime rahuga Töölö väljakult Hietaniemi kalmistule kangelaste põrmule austust osutama.
Vastumeeleavaldajad aga käitusid kõik otsekui nõrgamõistuslikud lollakad. Mina sain kümneid korda kuulda, et olen nats, ka s*tapeaks kutsuti palju kordi. Karjuti, et me peaks tööle minema (!). Ka kalmistul oli haudadel mölisejaid ja laamendajaid, kes kuulutasid meie rahulikele kõndijatele, et meil peaks häbi olema (!).“
Selle natsitamise peale pole imestada, et paar inimest röökijate poole käe natslikuks tervituseks üles viskasid. Et sähke, kui te nii kangesti tahate. Selle peale hakkasid mitmed ajakirjanikud pärast rongkäigu lõppu Teemu Keskisarjale pinda käima, et kuidas ta sellistesse asjadesse suhtub ja kas see on tema meelest kohane või mitte. Kas rahumeelsele rongkäigule kõrvalt roppusi ja laussõimu röökida on kohane, seda keegi miskipärast küsida ei taibanud.
Keskisarja jättis sellele küsimusele lihtsalt vastamata. Pärast oli lehtedes peaaegu et parastava tooniga kirjutatud, kuidas Teemu Keskisarja küsimusele vastamisest kõrvale vingerdas.
Neile sallijatele, kes muretsevad, „mida meist küll maailmas arvatakse“ annab hea vastuse ühe rongkäigul osalenud Iraanist pärit pagulase kommentaar:
„See oli ülivõimsalt minu kõige halvem kogemus Soomes. Vasakpoolsete vägivalla rohkus oli ehmatav, ja minu meelest tuleks ametivõimudel sellesse sekkuda. Ausalt öeldes tundub, et nad kõik vajavad tõsiselt vaimset abi.“
Üliõpilasorganisatsioonidel üle kogu Soome on traditsiooniks korraldada iseseisvuspäeval tõrvikurongkäike. Neid tehakse ülikoolilinnades, aga ka mujal peetakse seda kohaseks ja austusväärseks kombeks Soome riiklikku iseseisvust tähistada.
Ka Helsingis korraldati 6. detsembril selline rongkäik. Lehtedes polnud sellest suurt midagi mainitud. Ajakirjanikel oli nähtavasti tähtsamaid sündmusi, mida jälgida ja vahendada.
Paul Oja
