See on võtnud terve kümme aastat, aga peavoolumeedia on lõpuks järele jõudmas sellele, mida mõned inimesed on rääkinud alates Pariisi kokkuleppe allkirjastamise päevast. See ehitati liivale, oli jõustamatu ja määratud omaenda poliitilise hoiaku raskuse all kokku varisema.
Pariisi ajastu on läbi ja maailm on kaotanud isu kliimapoliitika järele
Anthony Watts teatab: „Märkimisväärse avameelsusega tunnistab New York Times seda, mis on juba ammu ilmselge olnud kõigile väljaspool kliimaaktivistide mulli: Pariisi ajastu on läbi ja maailm on kaotanud isu kliimapoliitika järele.“
New York Post teatas samuti: „On ammu aeg, et kogu Lääs seda tunnistaks. Kogu 2015. aasta Pariisi kliimakokkuleppes välja kuulutatud süsinikuvastane ristisõda on osutunud katastroofiks – hävitades majandust ja halvendades elusid, ilma et kliimamuutuste osas oleks tegelikult midagi muutunud.“
Laiaulatuslikus tagasivaates möönab David Wallace-Wells, kes kunagi nimetas end „kliimakatastroofi” kroonikuks, nüüd: „Kümme aastat hiljem elame väga erinevas maailmas, ÜRO ametlik aruanne teatas, et eelmise aasta jooksul pole kliimaküsimustes mingit edu saavutatud, ja mitmed kogu diplomaatilise protsessi silmapaistvamad arhitektid avaldasid avaliku kirja, milles kuulutasid lepingu arhitektuuri aegunuks ja vajadust suurteks reformideks.”
See on sama Wallace-Wells, kes tegi oma nime kliima kokkuvarisemise apokalüptiliste stsenaariumide sepitsemisega. Tema raamat „Elamiskõlbmatu Maa” oli Greta Thunbergi põlvkonnale praktiliselt käsiraamat. Nüüd aga möönab isegi tema, et ülemaailmne poliitiline konsensus kliimameetmete osas on lahustunud ükskõiksuseks ja tagasilanguseks.
Kümme aastat tagasi müüdi Pariisi kui inimkonna päästmist. Barack Obama kuulutas, et see leping on „parim võimalus päästa ainus planeet, mis meil on“. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon väitis, et jätkusuutlikkus määratleb 21. sajandi samamoodi nagu inimõigused määratlesid 20. sajandi. Tema järeltulija António Guterres tõstis lepingu peaaegu pühakirja staatusesse, vihjates, et selle tähtsus on võrreldav ÜRO harta enda omaga. Asjatundjad, aktivistid ja maailma liidrid õnnitlesid end uue globaalse solidaarsuse ajastu alguse puhul.
See oli siis ilmne ja on vaieldamatu ka praegu, et see oli läbikukkumise retsept.
Kui 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepe allkirjastati, tähistas see peaaegu kõigi maailma riikide vahelist konsensust, et globaalse temperatuuri tõusu tuleks piirata tunduvalt alla 2 kraadi Celsiuse järgi, võrreldes eelindustriaalse tasemega. Kuid leping sõltub sellest, kas need peaaegu 200 riiki esitavad perioodiliselt raporteid, milles kirjeldatakse, kui palju nad individuaalselt kavatsevad lähiaastatel heitkoguseid vähendada, ja seejärel ka nende täitmist.
Kuigi Pariisi kliimakokkulepe ei sätestanud ametlikku vastutusmehhanismi, nähti neid plaane, mida nimetatakse riiklikult kindlaksmääratud panusteks ehk NDC-deks ja mis esitatakse iga viie aasta tagant, ette katalüsaatoritena, mis annaksid märku riiklikest prioriteetidest, suunaksid poliitikat ja vastaksid kiiresti läheneva 2 kraadi eesmärgi ambitsioonidele.
Kümme aastat hiljem on see ambitsioon aga maas. Valdav enamus riike ei esitanud veebruaris ajakohastatud riiklikke panuseid (NCC-sid) ja paljud ka mitte uuel tähtajal septembris. Ligikaudu 50 riiki on ametlikult esitanud oma kolmandad riiklikud panused (NDC-d) – kaks esimest pidid esitatama 2015. ja 2020. aastal – ning umbes 50 riiki teatasid hiljuti ÜRO Peaassamblee kliimatippkohtumisel oma uutest heitkoguste eesmärkidest. Paljud viimastest ei ole oma riiklikke panuseid ametlikult esitanud.
Leping ei sisaldanud jõustamismehhanismi ega karistusi läbikukkumise korral ning see tugines täielikult poliitikute heale usule, kelle karjäär sõltus lühiajalisest valijate heakskiidust. Oli siis ilmne ja on vaieldamatu ka praegu, et see oli läbikukkumise retsept…
Pärast 2 triljoni dollari kulutamist langes maailma sõltuvus fossiilkütustest esmaenergia nõudluse rahuldamiseks 86%-lt 84%-le.
Kuid isegi need lubadused, mis on õigeaegselt võetud, ei näi tõenäoliselt globaalse temperatuuri tõusu oluliselt mõjutavat.
Jack Dini
Allikas: Canada Free Press
