Uued Uudised jätkab Ungari peaminister Viktor Orbani loengu täiemahulise tõlke episoodiliselt lugejateni toomist. Loeng leidis aset sellel aastal 33. korda toimunud Bálványos’e suveülikoolis ja õpilaslaagris.
Alljärgnevalt avaldame 4. ja ühtlasi viimase osa Viktor Orbani loengust.
Kuidas me Ungari suure strateegia taga seisame? Kas meil on Ungari jaoks sahtlist võtta suur strateegia? Oleks küll ja tegelikult ka on. See on vastus. Sest viimase kahe aasta jooksul on sõda meid selleks kannustanud. Juhtunud on mõned asjad, mida oleme otsustanud teha, et luua suur strateegia – isegi kui me pole neist selles kontekstis rääkinud. Sellise suure strateegia kallale asusime kohe peale 2022. aasta valimisi. Tavapäratult on täna Ungari valitsusel poliitiline direktor, kelle ülesanne on tegelikult see suur strateegia kokku panna. Oleme sisenenud president Donald Trumpi meeskonna programmide kirjutamise süsteemi ja oleme seal sügavalt kaasatud. Ungari keskpanga (Magyar Nemzeti Bank) teadlased on juba mõnda aega osalenud strateegia töötubades Aasias, eriti Hiinas. Ja et muuta meie miinus eeliseks, tõime pärast meile pealesunnitud ministrivahetust valitsusse mitte tehnokraadi, vaid strateegilise mõtleja ja lõime koos János Bókaga eraldi Euroopa Liidu ministeeriumi. Ja nii me ei ole Brüsselis passiivsed, vaid oleme ennast seal sisse seadnud: me ei koli välja, vaid kolime sisse. Ja Ungari valitsusega on seotud hulk selliseid pehme jõu institutsioone – mõttekojad, uurimisinstituudid, ülikoolid – mis on viimase kahe aasta jooksul töötanud täiskäigul.
Seega on suur strateegia Ungari jaoks olemas. Mis seisukorras see on? Võin öelda, et see pole veel heas korras. See ei ole heas korras, kuna selles kasutatav keel on liiga intellektuaalne. Ja meie poliitiline- ja konkurentsieelis tuleneb just sellest, et suudame luua rahvaga ühtsuse, milles igaüks saab täpselt aru, mida me teeme ja miks. See on meie koostegutsemise võime alus. Sest inimesed kaitsevad plaani ainult siis, kui nad sellest aru saavad ja näevad, et see on neile kasulik. Muidu, kui see on rajatud Brüsseli bla-blale, siis see ei tööta. Kahjuks ei ole see, mis meil praegu on – Ungari suur strateegia – veel seeditav ja laialdaselt mõistetav. Selle etapini jõudmiseks kulub tubli kuus kuud. Praegu on see toores ja jäme – võiks isegi öelda, et see pole täitesulepeaga kirjutatud, vaid peitliga ja selle arusaadavaks tegemiseks on seda vaja palju rohkem liivapaberiga töödelda. Aga praegu tutvustan lühidalt, mida see hõlmab.
Seega on Ungari suure strateegia olemus – ja nüüd ma kasutan intellektuaalset keelt – ühenduvus. See tähendab, et me ei lase end lukustada ainult ühte kahest maailmamajanduse tärkavast poolkerast. Maailma majandus ei ole ainul lääs või ida. Peame olema mõlemas, läänes ja idas. Sellega kaasnevad tagajärjed.
Esimene. Idavastasesse sõtta me ei sekku. Me ei ühine idale vastandliku tehnoloogilise bloki moodustamisega ega ida vastas oleva kaubandusbloki moodustamisega. Me kogume sõpru ja partnereid, mitte majanduslikke või ideoloogilisi vaenlasi. Me ei lähe mitte intellektuaalselt palju lihtsamat teed kellegi külge haakudes, vaid läheme oma teed. See on raske – aga siis on põhjust, et poliitikat kirjeldataks kui kunsti.
Suure strateegia teine peatükk käsitleb vaimseid aluseid. Selle keskmes on suveräänsuse kaitsmine. Olen juba piisavalt rääkinud välispoliitikast, kuid see strateegia kirjeldab ka riikliku suveräänsuse majanduslikku alust. Viimastel aastatel oleme ehitanud püramiidi. Selle tipus on “riigi meistrid”. Nendest allpool on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised keskmise suurusega ettevõtted, millest allpool koduturule tootvad ettevõtted. Allosas on väikesed ettevõtted ja üksikettevõtjad. See on Ungari majandus, mis võib luua aluse suveräänsusele.
Meil on riiklikud meistrid panganduses, energeetikas, toidus, põhiliste põllumajandustoodete tootmises, IT-s, telekommunikatsioonis, meedias, tsiviilehituses, hoonete ehitamises, kinnisvaraarenduses, farmaatsias, kaitses, logistikas ja – mingil määral ka ülikoolide kaudu – teadmistega tööstused. Ja need on meie riigi meistrid. Nad ei ole ainult kodused meistrid, vaid nad on kõik rahvusvahelisel areenil ja on tõestanud end konkurentsivõimelisena. Nendest allpool on meie keskmise suurusega ettevõtted. Soovin teile teatada, et täna on Ungaris viisteist tuhat keskmise suurusega ettevõtet, mis on rahvusvaheliselt aktiivsed ja konkurentsivõimelised. Kui me 2010. aastal võimule tulime, oli see arv kolm tuhat. Täna on meid viisteist tuhat. Ja loomulikult peame laiendama väikeettevõtete ja üksikettevõtjate baasi.
Kui me suudame aastaks 2025 koostada rahu- ja mitte sõjaeelarve, käivitame ulatusliku programmi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Suveräänsuse majanduslik alus tähendab ka seda, et peame tugevdama oma rahalist sõltumatust. Me peame oma võlga alandama mitte 50 või 60 protsendini, vaid 30 protsendi lähedale; ja me peame tõusma piirkondliku võlausaldajana. Täna teeme juba katseid seda teha ja Ungari annab riigilaene meie regiooni sõbralikele riikidele, mis on Ungarile mingil moel tähtsad. Oluline on, et strateegia järgi jääksime tootmiskeskuseks: me ei tohi minna üle teenustekesksele majandusele. Teenindussektor on oluline, kuid me peame säilitama Ungari kui tootmiskeskuse iseloomu, sest ainult nii saab siseriiklikul tööturul olla täielik tööhõive. Me ei tohi korrata Lääne viga, kasutades teatud tootmistööde tegemiseks võõrtööjõudu, sest seal peavad vastuvõtva elanikkonna liikmed teatud tüüpi töid juba allajäävaks. Kui see juhtuks Ungaris, kutsuks see esile sotsiaalse lagunemise, mida oleks raske peatada. Ja suveräänsuse kaitsmiseks hõlmab see peatükk ka ülikoolide ja innovatsioonikeskuste ehitamist.
Kolmas peatükk identifitseerib suure strateegia põhiosa: Ungari ühiskonna, millest me räägime. Kui tahame olla võitjad, peab see Ungari ühiskond olema kindel ja vastupidav. Sellel peab olema kindel ja vastupidav sotsiaalne struktuur. Selle esimene eeldus on demograafilise languse peatamine. Alustasime hästi, aga nüüd oleme soiku jäänud. Vaja on uut hoogu. Aastaks 2035 peab Ungari olema demograafiliselt isemajandav. Ei saa olla juttugi sellest, et rahvastiku vähenemist kompenseeritakse rändega. Lääne kogemus ütleb, et kui külalisi on rohkem kui võõrustajaid, siis kodu pole enam kodu. See on risk, mida ei tohi võtta. Seega, kui pärast sõja lõppu saame koostada rahueelarve, siis demograafilise paranemise hoo tagasi saamiseks tuleb 2025. aastal tõenäoliselt kahekordistada lastega perede maksusoodustust – kahe sammuga mitte ühe, kuid siiski tehes seda ühe aastaga. “Lüüsiväravad” peavad kontrollima nende sissevoolu Lääne-Euroopast, kes tahavad elada kristlikus rahvusriigis. Selliste inimeste arv kasvab jätkuvalt.
Miski ei toimu automaatselt ja me oleme selektiivsed. Siiani on nemad olnud selektiivsed, kuid nüüd oleme meie need, kes valivad. Et ühiskond oleks stabiilne ja vastupidav, peab see põhinema keskklassil: peredel peab olema oma rikkus ja rahaline sõltumatus. Täielik tööhõive tuleb säilitada ja selle võtmeks on säilitada tasakaal töö ja romaani elanikkonna vahelises suhtes. Tööd tuleb juurde ja ilma tööta ei saa elada. See on tehing ja see on pakutava olemus. Sellega on seotud ka Ungari külade süsteem, mis on Ungari ajaloos eriline väärtus, mitte mahajäämuse sümbol. Ungari külasüsteem tuleb säilitada. Linnatasandil teenuseid tuleb meil pakkuda ka külades. Selle rahalise koormuse peavad kandma linnad. Me ei loo megalinnu, me ei loo suuri linnu, vaid tahame luua linnu ja linnade ümber maapiirkondi, säilitades samal ajal Ungari küla ajaloolise pärandi.
Ja lõpuks tuleb mainida suveräänsuse üliolulist elementi, millega me oleme üldse jõudnud siia Olti jõe kaldale. Kirjeldame seda osa minimaalselt, kartes, et vastasel juhul võib Zsolt meilt mikrofoni ära võtta. See on suveräänsuse kaitse olemus, milleks on rahvusliku eripära kaitse. See ei ole assimilatsioon, mitte integratsioon, mitte sulandumine, vaid meie oma rahvusliku iseloomu säilitamine. See on suveräänsuse kaitsmise kultuuriline alus: keele säilitamine ja „nullreligiooni“ seisundi vältimine. Nullreligioon on seisund, kus usk on juba ammu kadunud, kuid kristlik traditsioon on kaotanud ka võime pakkuda meile kultuurilisi ja moraalseid käitumisreegleid, mis reguleerivad meie töö-, raha-, perekonna-, seksuaalsuheteid ning prioriteetide järjekorda, kuidas me üksteisega suhtleme. Sellest on läänlased ilma jäänud. Ma arvan, et see nullreligioon tekib siis, kui samasooliste abielu tunnustatakse institutsioonina, mille staatus on võrdne meeste ja naiste vahelise abieluga. See on religiooni nullseisund, kus kristlus ei paku enam moraalset kompassi ega juhiseid. Seda tuleb iga hinna eest vältida. Ja seega, kui me võitleme perekonna eest, ei võitle me ainult perekonna au eest, vaid selle riigi säilimise eest, kus kristlus annab meie kogukonnale vähemalt endiselt moraalseid juhtnööre.
Daamid ja härrad,
Ja lõpetuseks, see Ungari suur strateegia ei tohi alguse saada “Väikesest Ungarist”. See Ungari suur strateegia peab põhinema riiklikel alustel, see peab hõlmama kõiki ungarlastega asustatud alasid ja hõlmama kõiki ungarlasi, kes elavad kõikjal maailmas. Väikesest Ungarist üksi – Väikesest Ungarist kui ainsast raamistikust – ei piisa. Sel põhjusel ei julge ma kuupäeva välja öelda, sest me peaksime sellest kinni pidama. Kuid lähitulevikus tuleb kogu Ungari ühiskonna stabiilsust ja vastupidavust teeniv toetus – näiteks peretoetussüsteem – täies mahus laiendada ka väljaspool riigi piire asuvatele ungarlastega asustatud aladele. See ei lähe halvas suunas, sest kui ma vaatan tagasi Ungari riigi poolt alates 2010. aastast nendele aladele kulutatud summadele, siis võin öelda, et oleme aastas kulutanud keskmiselt 100-miljardit forinti. Võrdluseks võin öelda, et Ferenc Gyurcsány [sotsialistliku] valitsuse ajal olid aastased kulutused sellele 9-miljardit forinti. Nüüd kulutame 100-miljardit aastas. Nii et see on rohkem kui kümnekordne kasv.
Ja siis on ainus küsimus järgmine: kui suur strateegia Ungari jaoks on paigas, siis millist poliitikat saab selle edu saavutamiseks kasutada? Esiteks peame suure strateegia õnnestumiseks iseennast väga hästi tundma. Sest poliitika, mida tahame strateegia edukaks muutmiseks kasutada, peab sobima meie rahvusliku iseloomuga. Selle peale võib muidugi öelda, et oleme mitmekesised. See kehtib eriti ungarlaste kohta. Siiski eksisteerib ühiseid olulisi funktsioone ja see on see, mille strateegia peab sihikule võtma ja mida parandama. Ja kui me sellest aru saame, siis me ei vaja kompromisse ega konsolideerimist, vaid peame võtma kindla seisukoha. Usun, et lisaks mitmekesisusele on põhiolemus – ühine olemus, millest peame aru saama ja millele peame üles ehitama Ungari suure strateegia – vabadus, mida tuleb ehitada ka sissepoole: me ei tohi ehitada ainult rahva vabadust, vaid peame püüdlema ka ungarlaste isikliku vabaduse poole.
Sest me ei ole militariseeritud riik nagu venelased või ukrainlased. Samuti pole me hiinlaste kombel hüperdistsiplineeritud. Erinevalt sakslastest ei naudi me hierarhiat. Me ei naudi murrangut, revolutsiooni ja jumalateotust nagu prantslased. Samuti ei usu me, et saaksime hakkama ilma oma riigita, nagu itaallased arvavad. Ungarlaste jaoks pole kord väärtus omaette, vaid vabaduse jaoks vajalik tingimus, milles saame elada segamatult. Ungari vabadustundele ja -tähendusele on kõige lähedasem väljend, mis võtab kokku segamatu elu: “Minu maja, minu kodu, mu loss, minu elu ja ma otsustan, mis paneb mind oma nahas mugavalt tundma.” See on ungarlaste antropoloogiline, geneetiline ja kultuuriline tunnus ning strateegia peab sellega kohanema. Teisisõnu, see peab olema ka lähtepunkt poliitikutele, kes tahavad suure strateegia võidule viia.
See protsess, millest me räägime – see globaalne süsteemimuutus – ei toimu mitte aasta või kahe pärast, vaid on juba alanud ja võtab veel kakskümmend kuni kakskümmend viis aastat ja seega selle kahekümne kuni kahekümne viie aasta jooksul on see pideva debati teema. Meie vastased ründavad seda pidevalt. Nad ütlevad, et protsess on pöörduv. Nad ütlevad, et vajame integratsiooni eraldi riikliku suure strateegia asemel. Nii et nad ründavad seda pidevalt ja töötavad selle ümbersuunamise nimel. Nad seavad pidevalt kahtluse alla mitte ainult suure strateegia sisu, vaid ka selle vajaduse. See on võitlus, millele tuleb nüüd pühenduda, kuid siin on üheks probleemiks ajakava. Sest kui see on kakskümmend kuni kakskümmend viis aastat kestev protsess, siis peame tunnistama, et kuna me ei muutu nooremaks, siis me ei kuulu selle lõpetajate hulka. Selle suurejoonelise strateegia elluviimine – eriti viimane faas – ei jää kindlasti meie, vaid enamasti noorte, kes on praegu kahekümnendates-kolmekümnendates, ellu viia. Ja kui me mõtleme poliitikale, sellele, kuidas sellist strateegiat poliitilises plaanis ellu viia, siis peame mõistma, et tulevastel põlvkondadel on sisuliselt vaid kaks positsiooni – täpselt nagu meie põlvkonnal: on nii liberaale kui on ka rahvuslasi. Ja ma pean ütlema, et ühel pool on liberaalsed, saledad, avokaado-latte, allergeenideta, enesega rahulolevad poliitikud ja teisel pool tänavatargad natsionalistlike sümpaatiatega noored, kahe jalaga kindlalt maa peal. Seetõttu peame hakkama noori värbama – kohe ja meie jaoks. Opositsiooni organiseerib ja suunab lahinguväljale pidevalt liberaalne Zeitgeist. Neil pole vaja värbamispingutusi, sest värbamine toimub automaatselt. Kuid meie laager on teistsugune: rahvuslaager tuleb välja ainult trompeti kõlades ja saab koonduda ainult kõrgele heisatud lipu all. See kehtib ka noorte kohta. Seetõttu peame leidma julgeid noori natsionalistlike tunnetega võitlejaid. Ootame julgeid rahvusliku vaimuga noori võitlejaid.
Tänan teid lahke tähelepanu eest!
LOE LISAKS:
Allikas: Miniszterelnok.hu
