Uued Uudised jätkab Ungari peaminister Viktor Orbani loengu täiemahulise tõlke episoodiliselt lugejateni toomist. Loeng leidis aset sellel aastal 33. korda toimunud Bálványos’e suveülikoolis ja õpilaslaagris.
Alljärgnevalt avaldame 2. osa Viktor Orbani loengust.
Daamid ja härrad,
Rahumissioon ei seisne ainult rahu otsimises, vaid ka Euroopa õhutamises järgima lõpuks iseseisvat poliitikat.
Punane pill number kuus: lääne vaimne üksindus. Seni on lääs mõelnud ja käitunud nii, nagu ta näeks iseennast orientiirina, maailmale suunanäitajana. See on pannud ette väärtused, millega maailm on pidanud leppima – näiteks liberaalne demokraatia või rohepööre. Kuid suurem osa maailmast on seda märganud ja viimase kahe aasta jooksul on toimunud 180-kraadine pööre. Lääs on taas teatanud oma ootusest, oma juhistest, et maailm võtaks moraalse seisukoha Venemaa vastu ja Lääne poolt. Seevastu reaalsus on muutunud selliseks, et samm-sammult on kõik Venemaa poolel. See, et Hiina ja Põhja-Korea seda teevad, pole ehk üllatus. See, et Iraan teeb sama – arvestades Iraani ajalugu ja suhteid Venemaaga – on mõnevõrra üllatav. Aga see, et India, mida läänemaailm nimetab kõige rahvarohkemaks demokraatiaks, on samuti venelaste poolel, on hämmastav. See, et Türgi keeldub aktsepteerimast Lääne moraalseid nõudmisi, kuigi ta on NATO liige, on tõeliselt üllatav. Ja see, et moslemimaailm näeb Venemaad mitte vaenlasena, vaid partnerina, on täiesti ootamatu.
Seitsmendaks: sõda on paljastanud tõsiasja, et suurim probleem, millega maailm praegu silmitsi seisab, on lääne nõrkus ja lagunemine. Lääne meedia seda muidugi ei ütle: läänes väidetakse, et maailma suurim probleem on Venemaa ja oht, mida ta esindab. See on vale! Venemaa on oma rahvaarvu jaoks liiga suur ja ta on ka hüperratsionaalse juhtimise all – see on tõepoolest riik, millel on juhtkond. Tema tegevuses pole midagi salapärast: tema tegevused tulenevad loogiliselt tema huvidest ning on seetõttu arusaadavad ja etteaimatavad. Teisest küljest ei ole lääne käitumine – nagu minu senisest öeldust võib ka aru saada – mõistetav ega ennustatav. Lääs ei ole juhitud, tema käitumine ei ole ratsionaalne ja ta ei saa hakkama olukorraga, mida ma oma eelmisel aastal siin ettekandes kirjeldasin: sellega, et taevasse on ilmunud kaks päikest. See on väljakutse läänele Hiina ja Aasia tõusu näol. Me peaksime olema võimelised sellega toime tulema, aga me ei tule.
Punkt kaheksa. Sellest tulenevalt on meie jaoks tõeline väljakutse püüda veel kord mõista läänt sõja valguses. Sest meie, keskeurooplased, näeme läänt irratsionaalsena. Aga, kallid sõbrad, mis siis, kui see käitub loogiliselt, kuid me ei mõista selle loogikat? Kui see on mõtte- ja käitumisviisilt loogiline, siis tuleb küsida, miks me sellest aru ei saa. Ja kui leiaksime sellele küsimusele vastuse, saaksime ka aru, miks Ungari geopoliitilistes ja välispoliitilistes küsimustes Euroopa Liidu lääneriikidega regulaarselt kokku põrkub.
Minu vastus on järgmine. Kujutagem ette, et meie, keskeurooplaste, maailmavaade põhineb rahvusriikidel. Samal ajal arvab lääs, et rahvusriike pole enam olemas; see on meie jaoks kujuteldamatu, kuid see on siiski see, mida seal arvatakse. Koordinaadisüsteem, mille raames meie, keskeurooplased, toimime, on seega täiesti ebaoluline.
Meie kontseptsiooni kohaselt koosneb maailm rahvusriikidest, millel on siseriiklik jõu kasutamise monopol, luues seeläbi üldise rahu tingimused. Suhetes teiste riikidega on rahvusriik suveräänne ehk teisisõnu, tal on võime iseseisvalt määrata oma välis- ja sisepoliitikat. Meie käsitluses ei ole rahvusriik juriidiline abstraktsioon, ei ole juriidiline konstruktsioon: rahvusriik on juurdunud konkreetses kultuuris. Sellel on ühine väärtusruum, sellel on antropoloogiline ja ajalooline sügavus. Ja sellest tulenevad ühisel konsensusel põhinevad moraalsed nõuded. See on see, mida me rahvusriigi all silmas peame.
Veelgi enam, me ei näe selles 19. sajandil välja kujunenud fenomeni: me usume, et rahvusriikidel on piibellik alus, kuna nad kuuluvad loomise korda. Sest Pühakirjast loeme, et aegade lõpus ei mõisteta kohut mitte ainult üksikisikute, vaid ka rahvaste üle. Järelikult ei ole rahvad meie käsitluses ajutised koosseisud. Seevastu Läänes usutakse, et rahvusriike enam ei eksisteeri. Seetõttu eitavad nad ühise kultuuri ja sellel põhineva jagatud moraali olemasolu. Neil puudub ühine moraal; kui vaatasite eile olümpia avatseremooniat, siis nägite. Seetõttu mõtlevad nad rändest erinevalt. Nad arvavad, et migratsioon ei ole oht ega probleem, vaid tegelikult viis põgeneda rahvuse aluseks oleva etnilise homogeensuse eest. See on progressiivse liberaalse internatsionalistliku ruumikäsituse olemus.
Seetõttu ei märka nad seda absurdi – või ei pea nad seda absurdseks –, et kui Euroopa idaosas tapavad sajad tuhanded kristlased üksteist, siis Lääne-Euroopas laseme me samal ajal sisse sadu tuhandeid inimesi võõrastest tsivilisatsioonidest. Meie Kesk-Euroopa vaatenurgast on see absurdi definitsioon. Seda ideed Läänes isegi ei mõisteta. Sulgudes märgin, et Euroopa riigid kaotasid Esimeses ja Teises maailmasõjas kokku umbes 57-miljonit põlist eurooplast. Kui nemad, nende lapsed ja lapselapsed oleksid elanud, poleks Euroopal praegu demograafilisi probleeme. Euroopa Liit ei mõtle lihtsalt nii, nagu ma kirjeldan, vaid ta deklareerib seda. Kui Euroopa dokumente tähelepanelikult lugeda, on selge, et eesmärk on rahvust välja tõrjuda. Tõsi, neil on kummaline viis seda kirjutada, öeldes, et rahvusriigid tuleb välja vahetada, samal ajal alles jätta neist väike jälg. Aga asi on selles, et volitused ja suveräänsus tuleks ju rahvusriikidelt Brüsselisse üle anda. See on iga suurema meetme loogika. Rahvas on nende meelest ajalooline- või siirdelooming, sündinud 18. ja 19. sajandist – ja nagu tekkis, nii võib ka lahkuda. Nende jaoks on Euroopa läänepoolne pool juba postnatsionaalne. See pole mitte ainult poliitiliselt erinev olukord, vaid see, millest ma siin rääkida üritan, on see, et see on uus mentaalne ruum. Kui te ei vaata maailma rahvusriikide vaatenurgast, avaneb teie ees hoopis teistsugune reaalsus. Siin peitub probleem, põhjus, miks Euroopa läänepoolsed ja idapoolsed riigid ei mõista üksteist, põhjus, miks me ei saa end kokku võtta.
Kui me projitseerime selle kõik USA-le, siis see on alles tõeline lahing, mis seal toimub. Milline peaks olema USA? Kas sellest peaks saama taas rahvusriik või jätkama oma marssi rahvusjärgse riigi poole? President Donald Trumpi täpne eesmärk on tuua ameeriklased tagasi postnatsionaalliberaalsest riigist, tõmmata nad tagasi, sundida neid tagasi, tõsta nad tagasi rahvusriiki. Seetõttu on panused USA valimistel nii tohutud. Seetõttu näeme asju, mida me pole kunagi varem näinud. Seetõttu tahavad nad takistada Donald Trumpi valimistel kandideerimast. Seetõttu tahetakse ta vangi panna. See on põhjus, miks nad tahavad tema varasid ära võtta. Ja kui see ei tööta, siis sellepärast tahavad nad ta tappa. Ja ärgu jäägu kahtlustki, et juhtunu ei pruugi jääda viimaseks katseks selles kampaanias.
Rääkisin eile presidendiga ja ta küsis, kuidas mul läheb. Ütlesin, et suurepäraselt, sest ma olen siin geograafilises üksuses nimega Transilvaania. Selle selgitamine pole nii lihtne, eriti inglise keeles ja eriti president Trumpile. Aga ma ütlesin, et olen siin Transilvaanias vabaülikoolis, kus kavatsen teha ettekande maailma olukorrast. Ja ta ütles, et pean edastama tema isiklikud südamlikud tervitused laagris ja vabaülikoolis osalejatele.
Kui nüüd püüda mõista, kuidas see läänelik mõtlemine – mida peaksime lihtsuse huvides nimetama „postrahvuslikuks” mõtlemiseks ja seisundiks – tekkis, siis tuleb minna tagasi 1960. aastate suure illusiooni juurde. 1960. aastate suurel illusioonil oli kaks vormi: esimene oli seksuaalrevolutsioon ja teine üliõpilaste mäss. Tegelikult väljendas see veendumust, et indiviid on vabam ja suurem, kui ta vabaneb igasugusest kollektiivist. Enam kui kuuskümmend aastat hiljem on vastupidiselt selgeks saanud, et üksikisik saab suureks ainult kogukonna kaudu ja selle sees, mistõttu üksi olles ei saa ta kunagi olla vaba, vaid alati üksildane ja pisenemisele määratud. Läänes on kõik sidemed järjest kõrvale heidetud: metafüüsilised sidemed, mis tulenevad Jumalast; rahvuslikud sidemed, milleks on kodumaa; ja perekondlikud sidemed – perekonna hülgamine. Ma viitan taas Pariisi olümpiamängude avamisele. Nüüd, kui neil on õnnestunud sellest kõigest lahti saada, oodates, et isik muutub suuremaks, avastavad nad, et tunnevad tühjusetunnet. Nad ei ole saanud suureks, vaid on muutunud väikeseks. Sest läänes ei ihalda nad enam suuri ideaale ega suuri, inspireerivaid ühiseid eesmärke.
Siin tuleb rääkida suursugususe saladusest. Mis on suursugususe saladus? Suuruse saladus seisneb suutmises teenida midagi endast suuremat. Selleks peate esmalt tunnistama, et maailmas on midagi või mõningaid asju, mis on teist suuremad, ja seejärel peate pühenduma nende suuremate asjade teenimisele. Neid pole palju. Sul on oma Jumal, oma riik ja oma perekond. Aga kui sa seda ei tee, vaid keskendud hoopis enda ülevusele, arvates, et oled targem, ilusam, andekam kui enamik inimesi, kui kulutad oma energiat sellele ja kõige selle teistele edastamisele, siis see, mida sa saad, ei ole suursugusus, vaid suurejoonelisus. Ja seetõttu tunneme tänapäeval, kui räägime lääneeurooplastega, igas žestis suursugususe asemel suurejoonelisust. Pean ütlema, et välja on kujunenud olukord, mida võime nimetada tühjuseks ja sellega kaasnev üleliigsuse tunne tekitab agressiivsust. Sellest ka “agressiivse kääbuse” kui uut tüüpi inimese esilekerkimine.
Kokkuvõtteks tahan teile öelda seda, et kui me räägime Kesk-Euroopast ja Lääne-Euroopast, siis me ei räägi eriarvamustest, vaid kahest erinevast maailmavaatest, kahest mentaliteedist, kahest instinktist ja sellest tulenevalt kahest erinevast argumendist. Meil on rahvusriik, mis sunnib meid strateegilise realismi poole. Neil on postnatsionalistlikud unistused, mis on inertsed rahvusliku suveräänsuse suhtes, ei tunnista rahvuslikku suursugusust ja neil pole ühiseid rahvuslikke eesmärke. See on reaalsus, millega peame silmitsi seisma.
Ja lõpuks, reaalsuse viimane element on see, et sellel postrahvuslikul olukorral, mida me läänes näeme, on tõsine – ma ütleksin, et dramaatiline – poliitiline tagajärg, mis paneb demokraatia krampidesse. Sest ühiskondade sees kasvab vastupanu rändele, soole, sõjale ja globalismile. Ja see tekitab eliidi ja rahva poliitilise probleemi – elitaarsuse ja populismi. See on tänapäeva lääne poliitika määrav nähtus. Kui loete tekste, ei pea te neist aru saama ja alati pole neil nagunii mõtet; aga kui loete sõnu, leiate kõige sagedamini järgmisi väljendeid. Need näitavad, et eliit mõistab inimesi hukka parempoolsete poole triivimise eest. Inimeste tundeid ja ideid tembeldatakse ksenofoobiaks, homofoobiaks ja natsionalismiks. Rahvas süüdistab vastuseks eliiti, et see ei hooli neile olulisest, vaid vajub mingisse häirivasse globalismi. Järelikult ei saa eliit ja rahvas koostöö küsimuses omavahel kokku leppida. Võiksin mainida paljusid riike. Aga kui rahvas ja eliit ei suuda koostöös kokku leppida, siis kuidas saab see toota esindusdemokraatiat? Sest meil on eliit, kes ei taha rahvast esindada ja on uhke, et ei taha neid esindada; ja meil on inimesed, kes pole esindatud. Tegelikult seisame läänemaailmas silmitsi olukorraga, kus kõrgharidusega inimeste massid ei moodusta enam vähem kui 10 protsenti elanikkonnast, vaid 30–40 protsenti. Ja oma vaadete tõttu ei austa need inimesed vähem haritud inimesi – kes on tüüpiliselt töötavad inimesed, kes elatuvad oma tööst. Eliidi jaoks on vastuvõetavad ainult koolilõpetajate väärtused, ainult need on legitiimsed.
Sellest vaatenurgast on võimalik aru saada Euroopa Parlamendi valimiste tulemustest. Euroopa Rahvapartei kogus muutusi soovivate parempoolsete plebeide hääled, seejärel viis need hääled vasakpoolsetele ja sõlmis tehingu vasakpoolse eliidiga, kes on huvitatud status quo säilitamisest. Sellel on tagajärjed Euroopa Liidule. Tagajärjeks on see, et Brüssel jääb liberaalse oligarhia okupatsiooni alla. Sellel oligarhial ollakse haardes. See vasakliberaalne eliit organiseerib tegelikult transatlantilist eliiti: mitte Euroopa, vaid globaalset; mitte rahvusriigi, vaid föderaalsel tasandil; ja mitte demokraatlikult, vaid oligarhiliselt. Sellel on ka meie jaoks tagajärjed, sest Brüsselis on “3 P-d” tagasi: “keelatud (prohibited), lubatud (permitted) ja edendatud (promoted)”. Kuulume keelatud kategooriasse. Seetõttu on organisatsioonil Patriots for Europe (Euroopa Patrioodid) keelatud mingeid positsioone vastu võtta. Me elame lubatud poliitilise kogukonna maailmas. Samal ajal on meie kodumaised vastased – eriti Euroopa Rahvapartei uustulnukad – tugevalt propageeritud kategoorias.
Ja võib-olla viimane, kümnes punkt, räägib sellest, kuidas läänelikud väärtused – mis olid nn pehme jõu olemus – on muutunud bumerangiks. Selgus, et need läänelikud väärtused, mida peeti universaalseteks, on demonstratiivselt vastuvõetamatud ja tõrjutud üha enamates riikides üle maailma. On selgunud, et modernsus ja kaasaegne areng ei ole läänelik või vähemalt mitte eranditult läänelik – sest Hiina on kaasaegne, India muutub üha kaasaegsemaks ning araablased ja türklased moderniseerivad; ja nad ei muutu üldsegi läänelike väärtuste alusel moodsaks maailmaks. Ja vahepeal on lääne pehme jõud asendunud Venemaa pehme jõuga, sest nüüd on läänelike väärtuste propageerimise võti LGBTQ. Kõik, kes sellega ei nõustu, kuuluvad nüüd läänemaailma jaoks “tagurlike” kategooriasse. Ma ei tea, kas olete seda jälginud, kuid minu arvates on tähelepanuväärne, et viimase kuue kuu jooksul on LGBTQ-d toetavaid seadusi vastu võtnud sellised riigid nagu Ukraina, Taiwan ja Jaapan. Kuid maailm pole sellega nõus. Järelikult on täna Putini tugevaim taktikaline relv lääneriikide LGBTQ-le vastandumine. Sellest on saanud Venemaa tugevaim rahvusvaheline atraktsioon; seega on see, mis varem oli Lääne pehme jõud, muutunud Venemaa pehmeks jõuks – nagu bumerang.
Loeng saab jätku 3. osas, mis ilmub Uute Uudiste portaalis lähipäevil.
VAATA KA:
ORBANI LOENGU 1. OSA | Ungari rahumissioonil on kristlik kohustus
Allikas: Miniszterelnok.hu
