Möödunud nädalal Castel Gandolfos õnnestus paavst Leo XIV-l jõuda ülemaailmsetesse pealkirjadesse – aga mitte evangeeliumi kuulutamise pärast. Selle asemel õnnistas ta pidulikult jääplokki konverentsil „Raising Hope for Climate Justice“.
See žest, mis oli mõeldud sulavate liustike ja soojeneva maailma sümbolina, võeti vastu naeru ja uskmatusega. „Kas sellest saab püha vesi?“ naljatas üks vaatleja internetis. Teised olid otsekohesemad: paavstiametist on nende sõnul saanud kliimateater.
Paavsti sümboolika pidi inspireerima. Selle asemel paljastas see midagi murettekitavat: Vatikani moraalne autoriteet sulatatakse keskkonnapoliitika toeks. Kui Rooma piiskop mängib galeriis jääplokkide ja fotovõimalustega, on sõnum selge: usku pakendatakse ümber suhtekorraldusvahendiks.
See vaatemäng ei olnud isoleeritud sündmus. Sellega kaasnes kõne, milles paavst Leo mõistis hukka need, kes „minimeerivad tõusvate temperatuuride üha ilmsemat mõju“ ja pilkas kriitikuid, kes „pilkavad neid, kes räägivad globaalsest soojenemisest“. See oli stsenaarium, mis kajastas paavst Franciscuse 2015. aasta entsüklikat Laudato Si’, mis asetas Rooma-Katoliku kiriku kindlalt globaalse kliimaaktivismi keskele.
Leo XIV rõhutas: „Me anname lootust, nõudes juhtidelt julgust, mitte viivitust.“ Kuid need sõnad kõlavad vähem nagu pastoraalne juhendamine ja pigem nagu poliitiline loosung. Karjase roll on juhtida hingi – mitte esitada üleskutseid, mida võiks sama hästi tuua ÜRO kliimatippkohtumiselt.
Jää õnnistamine paljastas probleemi kõige ilmekamalt. Paavsti õnnistus pühitseb traditsiooniliselt elemente, mis toidavad Rooma-Katoliku kiriku elu: vett ristimiseks, leiba ja veini armulaua jaoks, õli võidmiseks. Siin ei pühitsetud jääd jumalikul eesmärgil, vaid seda kasutati poliitilise sõnumi rekvisiidina.
See eristamine on oluline. Sakramendid ammutavad oma jõu Kristusest, mitte kliimametafooridest. Kui püha rituaali kasutatakse lavalise vahendina, odavdab see nii usku kui ka sõnumit. Jääplokk ei saa asendada loodu haldamist ega selle õnnistamine edenda Rooma-Katoliku Kiriku missiooni.
Paavst Leo kordas ka tuttavat väidet, et kliimamuutused tabavad kõige rängemalt vaeseid ja et skeptikud „süüdistavad vaeseid just selles, mis neid kõige rohkem mõjutab“. Kuid ka siin jääb retoorika reaalsusele ette. Praktikas kannatavad just vaesed ise kliimapoliitika raskuse all kõige rohkem. Kõrged energiakulud, arengupeetus ja piiratud võimalused on „rohelise“ tegevuskava kibedad viljad.
Euroopa energiakriis, mille põhjustas liigne sõltuvus taastuvatest energiaallikatest ja taskukohaste fossiilkütuste vähendamine, jättis pered oma kodude kütmisega hätta. Kogu Aafrikas lämmatavad arengut Lääne kliimaabipaketid, mis on seotud tööstuskasvu takistavate piirangutega. Need eliidi poolt toetatud poliitikad süvendavad vaesust, selle asemel et seda leevendada. Ometi reserveerib paavst oma teravaima kriitika mitte poliitikakujundajatele, vaid skeptikutele.
See pole esimene kord, kui Rooma-Katoliku Kirik on sidunud end teadusliku konsensusega. Galileo afäär jääb hoiatavaks looks: doktriin oli seotud valitseva teadusega ja kui see teadus nihkus, varises Rooma usaldusväärsus kokku. Tänapäeval käsitletakse kliimamudeleid – ebakindlaid, politiseeritud ja sageli valesid – kantslist moraalsete absoluutidena. See on ajaloo ohtlik kordumine.
Jah, kliima muutub. See on alati muutunud. Kuid hüpe „teatud soojenemisest“ „eksistentsiaalse kriisini, mis nõuab radikaalset globaalset ümberkujundamist“, ei ole teoloogia – see on ideoloogia. Paavstlus ei tohiks kunagi üht teisega segi ajada.
Rooma katoliiklasena tahan olla selge: ma ei eita üleskutset loodust hallata ega lükka tagasi Rooma-Katoliku Kiriku autoriteeti usu ja moraali küsimustes. Kuid ma ei saa toetada Püha Tooli, kui see kasutab paavsti ametit kliimateaduse politiseeritud vaadete edendamiseks. Minu lahkarvamus ei ole usuga, vaid selle eksliku rakendamisega. Paavsti kohus on juhtida hingi Kristuse juurde, mitte olla vaidlustatud poliitika eestkõneleja.
Pühakiri ütleb selgelt: me peame hoolitsema Maa eest. Kuid majandamine ei ole sünonüüm poliitilisele poseerimisele ega teatraalsetele trikkidele. Jääplokkide õnnistamine võib küll pealkirjadesse jõuda, kuid see ei aita kuidagi usku tugevdada ega vaeste koormat kergendada.
Rooma-Katoliku kiriku missioon on igavene pääste, mitte ajaline aktivism. Selle sõnum peaks olema ajatu, mitte seotud kliimakonverentside päevakorraga. Kui paavst Leo soovib tõeliselt lootust äratada, peaks ta paremini jutlustama kui pontifikeerima. Rooma-Katoliku jaoks ei mõõdeta päästet kunagi CO₂ tonnides, vaid usus, tões ja truuduses evangeeliumile.
Anthony Watts Western Journalile
