Mitu päeva olen analüüsinud põhiseadusliku päevalehe lugu teemal, kas Venemaa ikka kavatseb rünnata Euroopat. Täitsa huvitav, kas need kerge puudega eurooplased saavad lõpuks vastu hambaid või ei. Kaua nende lust ja lillepidu kestab? Analüüs tõi esile täieliku pettumuse, isegi kui ründab, toob madin kaasa ainult väikeseid kahjustusi.
Kogu see sõjakiimane mõuramine põhineb Putini väljaütlemisel, et Sarapuupähkli raketid lähevad masstootmisse. Oli selline avaldus. Avaldust käsitleb tundmatuks jääda sooviv ja kinnismõtete küüsis vaevlev analüütik ähvardusena, osundan: “Putini sõnumeid ei saa käsitleda muul moel kui ähvardusena, vähemalt Euroopa aadressil.”
Aga Bessarabia ja Uruk, kas nemad võivad ennast kindlalt tunda? Jääb selgusetuks. Jälle küsimused, ma ei taha küsimusi. Miks just Sarapuupähkli rakettide tootmine on ähvardus, aga tankide tootmine ei ole, jääb samuti selgusetuks.
Ja mis täitsa totter, uusi vandi rakette kirjeldatakse kui naljanumbrit, tsitaat: “2024. aasta novembri rünnaku kahjude hindamisel ilmnesid vaid väikesed kahjustused Yužmaši rajatisele ja selle ümbrusele; satelliidipildid näitasid katustel väiksemaid kahjustusi, kuid mitte ulatuslikku hävingut.”
Tegemist oleks siis nagu uue hirmuäratava relvasüsteemiga, mis võib tekitada Euroopa katustele väiksemaid kahjustusi. Aga siis pole ju millestki rääkida, tühiasi. Katusesse võib teha väiksema augu ka vihmavarju, triikraua või korgisseriga. Millest nüüd selline hirmus paanika, mitte midagi ei saa aru.
Meeleolu on kirjutisel emotsionaalne, kõlavad kiunuvad hüüatused: “Üks on kindel – mäng käib suurte panuste peale.” Võib olla käibki, aga kuidas on seotud suured panused väikeste aukudega katustes? Seost ei ole võimalik mitte kuidagi tuvastada.
Kui sa tahad kedagi hirmutada pähkliga, lontrus, siis räägi sellest, et see on üks väga hirmus pähkel – tapab, piinab ja teeb kõik maatasa, mitte ära unda väikestest kahjustustes vana maailma katusel. Selline endale vasturääkimine ei ole intellektuaalne ja teeb kohe vihaseks.
Üritan ikkagi mõista, olla tolerantne kõiksugu valede ja propaganda suhtes. Tore oleks, kui tuleks suurem verevalamine, selle vastu ei ole euroopa alus- ja põhiväärtustele sülitaval kodanikul kõige vähematki. Olgu, katsetati Ukrainas pähklit, aga raketil ei olnud tuumapead. Ahaa, siit siis väike auk?
Aga need suure augu tegemise tuumapead on sibulatel juba ammu olemas, miks sa neid ei karda, aga pähklit ees värised ja väikest augukese pärast kukud uluma? Nõme soig. Nii kustub viimane lootus, et euroliit pannakse põlema ja katused kistakse maha ja ilmarahvas naerab ahahahaa.
Ja ikkagi näib asi tõsine, Saksamaa liidukantsler ja ÜRO esindajad väljendasid samuti ärevust, nimetades pähklite kasutamist destabiliseerivaks. Üks väike auk siin, teine seal, suure ÜRO või Liidumaa niigi napist stabiilsusest ei jää sel kombel tõesti midagi järele. Arusaadav.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 02.07.2025
