Viljandi ekrekas ja ettevõtja Silvia Takkel, kes oma Pauline jäätiseautoga laulupeol maiust pakub, annab edasi kommentaarid tuulisest, külmast ja vihmasest rahvapeost jäätisemüüja pilgu läbi.
„Kui ma reede hommikul lauluväljakule jõudsin, oli alal, kus mu jäätiseauto seisab (tuletornist vasakul) mitmed telgid „tuulest viidud“, prügikastid ümber ja viidad pikali. Ega päeva jooksul suurt midagi paremaks ei läinud, proovisin mitu korda oma uut jäätisereklaami üles sättida aga kümne minuti pärast oli piltlikult öeldes puru taga.
Terve päeva oli aega niisama vahtida. Kanada eestlased küsisid „Vana Tallinna“ või vähemalt õlut. Mul polnud kumbagi. Jäätist nad ei tahtnud. Seda saab Lauluväljakul niigi peaaegu igast teisest telgist. Lapsed seisid platsil kartulispiraali sabas ja naised kohvisabas. Müts ja talvejope oleks asjaette riietus.
Enne õhtut harjutati kaare all muuhulgas ka „Mu Isamaa on minu arm“ ja „Ta lendab mesipuu poole“. Mõlemaid laulud on igale meist sama pühad kui sinimustvalge või Eesti hümn.
Istusin oma jäätiseputkas toolil, kerisin just telefonist uudiseid, mis näitas pilte tantsupeolt, Eesti peaministrist ja tema nüüdseks väga kuulsaks saanud elukaaslasest, kes sõi Trumpiga ühe laua taga, siis veel presidendist ja siis veel lauluväljaku VIP tsoonist, selleks on reserveeritud väga suur ala eriliste teenetega erilistele inimestele ja hakkasin nutma.
See kõik kokku oli väga valus. Vähemalt oli aega nutta… Ei teagi, mis mind rohkem nutma ajas – kas see noor ametnik, kes teist päeva käis ja ähvardas mind vangi panna, kui ma ei esita talle paberist jääjoogikõrte sertifikaati või see mälestus kui mu ema või ma ise noorena siin laulukaare all laulsin. Äkki homme koidab.“
Järgmisel päeval kallas nagu oavarrest. Kogu ümbrus oli nagu üks suur poritanner.
Silvia Takkeli emotsioon: „Mis ei tapa, teeb tugevaks. Kummikud jäid küll Viljandist kaasa võtmata aga selle eest jätkub nüüd jäätist jõuludeni.
Peale keskööd, kui lõpuks lauluväljaku parkimisplatsi mudarallilt päästjate abiga välja sai manööverdatud, läbivettinud jalavarjudest koos põlvini märgade pükstega ei räägigi, kamandas vägede juht mu kodus tugitooli.
“Istu, ema!“
„Mis veeeeeel?!“
“Anna oma saapad siia!“
„Need ei ole saapad, hommikul olid kingad,“ ütlesin ohates.
“Mis iganes, anna siia, ma ütlen!“
Käsk on vanem kui meie.
Hommikul ärkan üles ja näe – minu kunagi täitsa viisakad jalavarjud on radiaatori peal vaatamata väikestele kosmeetilistele moondustele puhta kuivad.
Otsin soojemad sokid ja hakkame jälle minema. Just sellist poega ja Eestit ma tahtsingi! Aitäh kõigile , kes läbi astusid!“
