Teisipäeval oli Riigikogus taas menetluses lastekaitseseaduse eelnõu, mille puhul on paradoksaalselt probleemiks karistuse kandnud pedofiilide taaslubamine lasteasutustesse, millele juhib pidevalt ja hoiatavalt tähelepanu EKRE. Lihtsa lahenduse pakkus välja fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
“Ma piirdun oma pisikeses sõnavõtus ühe väga lihtsa tähelepanekuga. Nimelt, kui me räägime lastekaitseseadusest, räägime lastekaitsest, siis ainuüksi selline olukord, kus me peame mingis normide rägastikus uurima ja puurima ja vaatama ja küsima advokaadibüroolt hinnanguid, et mis nüüd sellega ikkagi on, et kuidas seda ikkagi peaks tõlgendama ja mida siit ikkagi saab järeldada ja nii edasi, on vale ja kohatu. Seda enam, kui me räägime väga lihtsatest baasprintsiipidest.
Kui me päriselt tahame kaitsta lapsi pedofiilide eest, siis on ju väga lihtne kirjutada lastekaitseseadusesse väga lihtne, ühemõtteline ja selge norm, mis ühes või teises sõnastuses, praegu ütlen lihtsalt vabalt, ütleks järgmist: ükski isik, kes on kunagi, ükskõik millal, mõistetud kohtus süüdi ja kohtuotsus on jõustunud, lastega seonduvates seksuaalse iseloomuga kuritegudes, ei saa mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel enam töötada ühelgi ametikohal, kus puututakse mingiski aspektis kokku lastega. Jah, ma saan aru, sõnastust oleks lihvida, aga printsiip on lihtne. Siin ei ole mitte midagi keerutada, siin ei ole midagi detailidesse ajada, vaadata, kuidas mingid normid koostoimes annaksid mingisuguse tulemuse.
Kõik jutud sellest, millistel tingimustel saab näiteks Sotsiaalkindlustusamet ümber vaadata lastega töötamise keelu selliste isikute puhul, on täiesti ülearused. Ei, printsiip on väga lihtne, printsiip on väga selge ja eranditu, absoluutne: oled mõistetud sellistes kuritegudes süüdi, kohtuotsus on jõustunud, edaspidi, pärast ka oma karistuse ärakandmist võid eneseteostust praktiseerida ükskõik millises valdkonnas, välja arvatud kõiges selles, mis seondub lastega. Kõik. Kõik! Lihtne. Ja kõik need arutelud, mida siin peetakse, kogu see eelnõu üle selline vaidlemine, kõik oleks olemata ja ebavajalik.
Ja ma arvan, et te nõustute minuga, on ju nii, et kui me päriselt võtaksime lastekaitset tõsiselt, siis me teame, mida me peaksime tegema ja kuidas tuleks toimida. Kui me seda sellest hoolimata ei tee, siis järelikult me ei võta laste kaitsmise eesmärki ja kohustust tõsiselt.
Ja mida ma veel lisan eelnevale, on see, et tegelikult ühiskonna, riigi, rahva tsiviliseerituse üle otsustamisel üks kõige lihtsamaid ja selgemaid kriteeriume on see, kas ja kuivõrd kaitstakse ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid, kelleks on lapsed. Kui me ei suuda nii olulises ja nii lihtsas küsimuses tegutseda sirgjooneliselt, ühemõtteliselt ja viisil, et see ei tekita vaidlusi ja arusaamatusi, siis see tegelikult näitab mitte lihtsalt seda, et me ei paku lastele kohast kaitset, vaid me ei ole ka rangelt võttes tsiviliseeritud ühiskond.
Ja see on seesama asi, mida ma ütlesin hiljuti, kui ma kaitsesin siin eelnõu, mida ma ise esitasin. Eelnõu sisuks mäletatavasti oli see, et Vabariigi Valitsus lõpetaks ära laste massilise sünnieelse tapmise riikliku rahastamise, sellepärast et põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele ja kohustab valitsust kaitsma veel sündimata laste elu. Mis sellest eelnõust sai? Eelnõu visati prügikasti ilma pikema jututa, kohe esimesel lugemisel. Ei, me ei läinud ka teisele lugemisele, me ei jõudnud sinna faasi, kus saaks esitada muudatusettepanekuid, teha eelnõu paremaks, täpsustada. Ei, kontseptuaalselt ebavajalik, vastuvõetamatu eelnõu, kohe prügikasti!
Ja ma ütlen, et see, mida me täna näeme, peegeldab tegelikult sedasama mentaliteeti. Kordan: mentaliteeti, et laste kaitsmise eesmärgist räägitakse küll suusoojaks ja deklaratiivselt, aga siis, kui on küsimuseks see, kas me päriselt ja tegelikult ka tahame teha ära need lihtsad asjad, mis oleks laste kaitsmiseks vaja teha, ilmneb, et ei taheta. Selline see pilt paraku Eesti Vabariigis praegusel ajal on. Ärge toetage seda eelnõu!”
