Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses Riigikogu liikmete Martin Helme, Varro Vooglaiu, Rene Koka, Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Mart Helme ja Rain Epleri esitatud arupärimine peaminister Kristen Michalile numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta.
Arupärimise luges ette Varro Vooglaid: “Suur tänu! Kõnealune arupärimine sai esitatud juba 23. aprillil käesoleval aastal. See oli seesama päev, mil Eesti Ekspress avaldas artikli, mis kandis pealkirja “Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit”, artikli autoriks Madis Hindre.
Sellest ajast saati oleme muidugi saanud selle süsteemi kohta juba üksjagu informatsiooni, mistõttu võib-olla see esimene küsimus, mis palub peaministril süsteemi kirjeldada, ei olegi enam niivõrd relevantne, aga ülejäänud küsimused on endiselt vägagi relevantsed.
Kokkuvõtlikult öeldes, tasub meenutada, et jutt käib süsteemist, mille raames opereeritakse üle Eesti rohkem kui 200 kaamerat, mis pildistavad üles kõik nende alt mööduvad autod, eranditult – mitte need, mis ületavad kiirust, vaid kõik, mis sealt läbi sõidavad. Kuus tehakse rohkem kui 20 miljonit pilti, keskmiselt, see kantakse kõik ühte suurde PPA andmebaasi, kuhu saab teha päringuid selleks, et tuvastada, kus mingisugune auto mingil ajahetkel viibis, numbri järgi.
Teatavasti Riigikogu ei ole kunagi arutanud küsimust sellest, kas Eestis võiks sellise väga tõsise eraelu puutumatuse riive aktsepteerida. Mitte kunagi ei ole Riigikogu sellist küsimust ei arutanud. Rääkimata sellest, et Riigikogu oleks võtnud vastu otsuse, et jah, see on selline ühiskondlik korraldus, millesse me tahame liikuda. See süsteem on üles ehitatud niisiis salaja, mitte ainult Riigikogu eest varjatuna, vaid ka Eesti laiema avalikkuse eest varjatuna. Ja selle käigus seda on kasutatud ma ei teagi täpselt, kui kaua, väidetavalt üle kümne aasta. Sellega on kogutud massiivselt informatsiooni kõigi meie kohta.
Selline info, isikuandmete kogumine on vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Seda on öelnud õiguskantsler, seda on öelnud ka Andmekaitse Inspektsioon. Kui milline iganes teine juriidiline isik sellisel viisil rikuks isikuandmete kaitse põhimõtteid, isikuandmete töötlemise põhimõtteid, siis teda võiks karistada väärteomenetluse raames kuni 20 miljoni euro suuruse trahviga. Antud juhul on aga rikkujaks riik ise ja me ei näe, et oleks üleüldse tõstatatud mingisugust küsimust sellest, kes ja kuidas sellise rikkumise eest vastutab.
Seni on teatavasti ainult selle süsteemi kasutamine peatatud, aga isegi pole kustutatud selle süsteemi kaudu kogutud andmeid, kuigi neid ei oleks tohtinud koguda. Aga mitte keegi ei räägi vastutusest, räägitakse sellest, kuidas kiiresti kokku klopsida õiguslik alus, et saaks naasta selle süsteemi kasutamise juurde.
Seejuures on tähelepanuväärne see, mis selles Eesti Ekspressi artiklis esile toodi: nii peaminister Kristen Michal, toonane siseminister Lauri Läänemets kui ka toonane justiitsminister Liisa-Ly Pakosta kõik ütlevad, et nemad küll ei teadnud sellise süsteemi olemasolust mitte midagi. Pole kuulnud, pole näinud. Ausalt öeldes mina isiklikult pean seda äärmiselt ebausutavaks, et ei peaminister, siseminister ega justiitsminister ehk kolm ministrit, kes võiksid eelduslikult selliste asjadega kokku puutuda, keegi ei tea mitte midagi. Kui see ei vasta tõele, siis meil on tegemist tõsise moraalse probleemiga, et räägitakse üht, aga tegelikkus on midagi muud.
Aga tõepoolest on ka võimalik, et nad ei teadnudki mitte midagi. Ja sellisel juhul on meil teine väga tõsine probleem. Ja me näeme, et õiguskaitseorganid, jõustruktuurid, toimetavad täiesti omasoodu, ilma poliitilise juhtimise ja kontrollita, ehitavad üles massiivseid jälgimissüsteeme, nii et isegi Vabariigi Valitsuse asjakohaseid ministrid ei tea sellest mitte midagi.
No vot, need on need asjaolud, millega seonduvalt me oleme esitanud viis küsimust. Esimeses küsimuses palusime seda süsteemi kirjeldada. Nagu öeldud, see on praeguseks hetkeks juba vähem relevantne.
Aga teiseks küsime, kas tõepoolest peaminister ei olnud teadlik sellisest massiivsest informatsiooni kogumisest kodanike kohta. Küsime selle kohta, kelle otsusega ja kelle korraldusel selline süsteem sai rajatud. Küsime ka selle kohta, kas on veel mingisuguseid massiivseid info kogumise süsteeme kodanike kohta, mille sisseseadmiseks pole Riigikogus otsust langetatud ja mille kohta avalikkust pole informeeritud. Ja küsime ka seda, kas on plaane vastavaid süsteeme täiendavalt kasutusele võtta.
Omalt poolt ma kindlasti tahaksin lisada küsimuse selle kohta, kes ja kuidas vastutab selle eest, et ilma õigusliku aluseta sellised massiivset info kogumise süsteemid on kasutusele võetud.”
