Hiljutised kohtulahendid loovad Trooja hobuse: tähtsate poliitpagulaste sildi all hakkab siia saabuma üha rohkem tavalisi majanduspõgenikke jm õnneotsijaid.
Seoses Ukrainas käiva sõjaga on Eesti lisaks sõjapõgenike vastu võtnud veel tuhandeid poliitilise varjupaiga taotlejaid. Eesti kohtutes vaieldakse praegu, kuidas Genfi konventsiooni ja seadust poliitilise varjupaiga kohta tõlgendada. Halvemal juhul, nagu on selleks loodud viimastel aastatel alus esimese ja teise astme kohtute kaudu, võib poliitvarjupaiga taotlejatest meil saada immigratsioonipump ehk Trooja hobune. Piisab vaid mõnest sotsiaalvõrgustiku postitusest ja ongi dissident valmis, kes Eestis kiiresti elamisloa saab. Kuigi tegemist võib olla tavalise majanduspõgeniku või hoopis väejooksikuga.
Dissident? Või siiski mitte?
Täpsemalt öeldes langetas Riigikohus äsja, 13. detsembril otsuse ühe Valgevene noormehe asjas, kes oli oktoobris 2022 taotlenud Eesti võimudelt ehk politseilt rahvusvahelist kaitset. Juhtum saadeti uueks läbivaatamiseks tagasi Ringkonnakohtusse.
Eestis oli too noormees viibinud juba 2017. aastast, ja seda tähtajalise ehk õpinguteks mõeldud elamisloa alusel. 2022. a sügisel taotles ta poliitkaitset klassikalisel põhjusel ehk väitega, et meelsuse pärast hakataks teda kodumaal Valgevenes represseerima. Lisaks ootaks teda seal kutse ajateenistusse, kus ta enda „kõlbelistele motiividele” viidates ei sooviks osaleda.
Politsei- ja piirivalveamet (PPA) lükkas mehe taotluse aga aprillis 2023 tagasi ja kohustas teda 30 päeva jooksul Eestist lahkuma.
Nimelt leidsid ametnikud, et kuigi poliitvarjupaiga taotleja käis vahepeal, 2020. a Valgevenes, ei võtnud ta osa sealsetest opositsiooni meeleavaldustest. Seega puudub alus arvata, et kuigi inimene ei jaga Valgevene võimu vaateid, teda seal arreteeritaks.
Mees oli hiljem Eestis sotsiaalvõrgustikes teinud Valgevene võimude vastaseid avaldusi, mis kuigivõrd tähelepanu ei pälvinud. Tema isik oli politseiametnike arvates seega liiga ebaoluline, et teda kodumaal hakataks vangi panema.
Varjupaiga taotleja ei jäänud aga rahule. Nüüd liigub tema juhtum kohtuastmete vahel. Lisaks oli ta politseis teatanud, et tarvitab antidepressante ja ähvardanud, et sooritab enesetapu kui teda peaks kodumaale tagasi saadetama.
Esimene aste ehk halduskohus jättis seega õiguse valgevenelasele: politsei otsuses saata inimene kodumaale tagasi leiduvat suuri õiguslikke puudusi.
PPA edasikaebus Ringkonnakohtusse jättis olukorra sisuliselt samaks. Ringkonnakohus suisa kohustas tollele valgevenelasele varjupaika andma.
Jõudmaks, nagu juristid ütlevad, õigusselgusele, kaebas PPA taas edasi, sest õigupoolest ei ähvardavat valgevenelast kodumaal oht. Riigikohus jättis nüüd äsja, 13. detsembril otsad ikkagi lahti. Asi saadeti tagasi uueks läbi vaatamiseks ringkonnakohtule.
Üks põhjusi kõlab, et olulised asjaolud on jäänud tuvastamata. Nimelt pidanuks ringkonnakohus enne tuvastama, kui kohustas valgevenelasele varjupaika andma, et kui tõenäoline võib ikkagi olla võimalik tagakiusamine kodumaal? Seega jääb üle nüüd oodata ringkonnakohtu uut otsust selles küsimuses.
Poliitvarjupaiga taotlejate järsk kasv
Kaalul on päris palju. Küsimus on lõdvas või ranges poliitilise varjupaiga andmises. PPA käsitluse järgi peaks poliitpõgenikku kodumaal siiski varitsema ikkagi vägagi reaalne oht, milles seisnebki õigupoolest Genfi konventsiooni alusel varjupaiga pakkumise mõte. Haldus- ja ringkonnakohtu meelest võib oht olla ka vaid hüpoteetilist laadi.
Taustaks nii palju, et rahvusvahelise kaitse ehk poliitvarjupaiga otsijate hulk kasvas järsult mõistagi pärast 2022. a Venemaa sissetungi Ukrainasse. Tavapärase ligi saja taotluse asemel sai PPA neid aasta jooksul kokku 2940. Rahvusvaheline kaitse anti sõjaeelse ligi 50 inimese asemel aastas 2107-le. Väheste eranditega on jutt siin ukrainlastest, kes ei saanud taotleda ajutist kaitset, kuna olid Ukrainast lahkunud enne sõjategevuse algust.
Hiljem on tempo mõnevõrra aeglustunud: jutt on suurusjärgust üle tuhande inimese aastas. Võrdluseks niipalju, et alates perioodist 1997 kuni Ukraina sõjani ehk 25 a jooksul on Eestilt rahvusvahelist kaitset üldse taotlenud veidi üle 4300 välismaalase. See on antud suurusjärgus 2700 inimesele, mis tähendab, et PPAs on aastakümnete jooksul väga hoolikalt vaagitud, kes ikkagi vastab poliitpagulase staatusele, ja kes tahab lihtsalt õnne otsida või parema elu peale.
Rahvusvahelist kaitset pakutakse, nagu öeldud, vastavalt Genfi konventsioonile: inimestele, kes on olnud sunnitud oma päritoluriigist tagakiusamise või ebaturvalisuse tõttu lahkuma. Seda reguleerib meil välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus. Taotleja peab esitama avalduse PPA-le.
Siiamaani on politseiametnikud meil taolistele taotlustele seega lähenenud konservatiivselt. See tähendab, et inimest peabki ähvardama kodumaale tagasi pöördumisel reaalne tagakiusamine, näiteks oma vaadete pärast vangi sattumine. Riigivõimust erinev poliitiline meelsus ei ole iseseisvalt alus rahvusvahelise kaitse saamiseks. Muidu saaks kolida meeletu hulk vaesematest riikidest pärit inimestest rikkamatesse ainuüksi oma vaadete alusel.
Riikides on tavaliselt poliitilist varjupaika antud ikkagi tuntud inimestele, kelle tegevus oma seisukohtade kaitsmisel kodumaal on kergesti tõestatav või dokumenteeritav. Või siis näiteks üle hüpanud luurajatele, kes vahetavad enda info poliitilise varjupaiga vastu.
Kõnealune valgevenelane ei olnud enne Eestisse saabumist aga poliitiliselt aktiivne. Teisisõnu, ta ei väljendanud avalikult oma vastumeelsust kodumaa poliitilise korra suhtes. Aktiivust oli ta ilmutanud alles Eestis, tehes mõned vähetähtsad postitused sotsiaalvõrgustikesse ja osaledes – sedagi episoodilises rollis – ühes Valgevene opositsiooni vastuhaku teemalises dokfilmis.
Kõik see lõi politseiametnike meelest pinna kahtluseks, et ta otsustas lihtsalt oma kodumaal ajateenistusest pääsemiseks dissidendiks hakata. See pole aga Genfi konventsiooni järgi sugugi piisav põhjus.
Mida see siis tegelikkuses tähendaks, kui Ringkonnakohtu lahend jääks Riigikohtus jõusse ja kõnealune valgevenelane saaks poliitilise varjupaiga?
Maailmas leidub väga palju Eestist madalama elatustasemega riike, kust pärit majanduspõgenike importimisest Eestisse võib mõni juristibüroo teha eduka äri. Aitad inimese siia kohale, siis teed tema nimel kiiresti mõned postitused sotsiaalvõrgustikesse, kus kirutakse päritoluriigi režiimi. Tegelikult pole selleks isegi juristi appi vaja.
Taolise „tõestusmaterjali” alusel saabki inimene poliitilise varjupaiga koos elamisloaga, sest kodumaal ähvardaks teda ju valitsuse kirumise pärast vangipanek (vähemalt teoreetiliselt).
Vastuoluline kohtuotsus
Kui inimese kodumaal on ajateenistus, saab noori mehi siia importida põhjusel, et nad „kõlbelistel põhjustel” ei soovi riiki teenida. Aga miks nad ei peaks Eestis elamisluba saama, kui viidatud valgevenelasele juba Ringkonnakohtu lahendiga tahetakse anda? Kodumaal režiimi vaenamisega aga ei pea taolised immigrandid oma elu ja mugavust samas ohtu seadma.
Tolle valgevenelase kaasuses on lisaks hämmastav, et kuigi Ringkonnakohus langetas otsuse anda talle poliitiline varjupaik, tekitasid mitmed selgitused sellesama kohtu hinnangul „tõsist kahtlust“, et tegevus Eestis võib olla käsitletav rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitusena.
Ringkonnakohus jõudis nimelt seisukohale, et kaebajat pole alust pidada poliitiliseks aktivistiks. Kohtu meelest olevat alust arvata, et kaebaja poliitiline tegevust pärast Eestisse saabumist on osaliselt seotud rahvusvahelise kaitse saamiseks tingimuste loomisega. Teisisõnu, Valgevene riigikorra kirumine sotsiaalvõrgustikes võiski vaid seda eesmärki teenida.
Sellest hoolimata järeldas ringkonnakohus, et kaebajal on rahvusvahelise kaitse vajadus. Seega pole kohtuotsuse põhjendused kooskõlas otsuse järeldustega. Rikutud mõtlemisega inimene arvaks, et siin sekkusid teatavad kohtuvälised nn kõrvalised jõud.
Siiski ei jäänud Riigikohtus taolised veidrad vastuolud märkamata. Nõnda nagu öeldud, saadeti 13. detsembril asi Ringkonnakohtusse tagasi uueks läbi vaatamiseks.
Riigikohus toonitab muide ühes sarnases kaasuses aasta tagasi: „Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele.”
Siia võiks veel lisada: omaette teema, et lõtva poliitvarjupaiga poliitikat hakkavad kohe ära kasutama igat masti kurjategijad.
Juba enne kõnealuse valgevenelase juhtumit käis kohtutest läbi samalaadne kaasus Vene Föderatsiooni kodanikuga.
Asja käik on valgevenelase juhtumiga sarnane: poliitilise varjupaiga taotlus mais 2022, sest kodumaal hakatavat inimest vaadete tõttu tagakiusamine. PPA keeldumine varjupaiga (kaitse) andmisest, sest taotleja oli saanud küll Venemaal trahvi valitsusvastasel demonstratsioonil osalemise eest, kuid millegi enamaga polnud teda kimbutatud. Suhtlusvõrgustikus X tehtud võimukriitilised postitused jättis autor aga samas anonüümseks.
Järgnes samasugune asja käik mis valgevenelase puhul.
Halduskohus leidis, et PPA pole asja vaadanud „vajaliku hoolsusega”, Muuhulgas oli kaebaja jätkanud pidevalt koostööd mitmete Vene Föderatsioonis ebasoovitavate isikutega. Sisuliselt leidis kohus, et poliitilise varjupaiga taotlus tuleb rahuldada.
Lisaks kasutati kohtu mõjutamiseks pressingut Eesti meedias, mida PPA esindajad kohtus argumente esitades taunisid: „Pole usutav, et umbes 90 osalejaga meeleavaldusel on juhuslikult just kaebaja see, kellest tehakse eraldi tuvastamist võimaldav foto, võetakse intervjuu ja lisatakse täisnimi meediasse. Kaebaja meeleavaldusel osalemine võib olla seotud tema poliitilise meelsusega, kuid nime avaldamise tagajärgedega pidanuks ta arvestama.”
Jutt on sellest, et justnagu meelega tegi varjupaiga taotleja end märklauaks, loomaks lisaargumenti: tagasi kodumaale saata ei tohi.
Ringkonnakohus jättis taas esimese astme otsuse sisuliselt jõusse. Ja tollelgi juhtumil tõmmati Riigikohtus pidurit: detsembris 2023 saadeti asi uueks läbivaatamiseks Ringkonnakohtule tagasi, kuid mais 2024 jäi Ringkonnakohus varem langetatud otsusele kindlaks. See tähendab, et tollele Venemaalt tulnud isikule tuleb anda varjupaik.
Järeldused: uks majanduspõgenikele valla
· Ilmselgelt on hakanud poliitika ehk Ukraina sõda mõjutama kohtupidamist, sest millegi muuga pole põhjendatav, miks esimese ja teise astme kohtud on viimastel aastatel järjest ümber lükanud PPA otsuseid poliitilise varjupaiga andmisest keeldumise kohta.
· See tähendab, et iga Venemaalt või Valgevenest pärit inimene, kes väidab end olevat dissident, muutub automaatselt „omaks” sõltumata, kuivõrd palju ta üldse on kodumaa võimude vastu meelsust avaldanud.
· Genfi konventsiooni on seega tõlgendatud suvaliselt: meelsusest justnagu piisab, et varjupaik saada, ehkki nii ei tohiks olla.
· Loomulikult on see väga mugav Valgevene ja Venemaa eriteenistustele. Pole vaja oma inimeste poliitpagulaste sildi all siia saatmiseks legendi loomiseks kuigivõrd vaeva näha.
· Laiemalt tähendavad taolised kohtulahendid immigratsiooni Trooja hobuse loomist ehk majanduspagulaste vastuvõtu võimalust. Kui võtta suvaliseks näiteks madala elatustasemega Bangladesh, kui alles hiljuti leidsid taas aset rahutused, võiks seal üüratu hulk inimesi meil pretendeerida dissidendi staatusele, et pääseda parema elu peale. Me ei saa Genfi konventsiooni seega „vastutulelikult” ja vabalt tõlgendada valikuliselt ehk vaid Venemaa ja Valgevene kodanike suhtes.
· Ilmselgelt on PPA mõjutatud viidatud kohtukaasustest, mis tähendab, et kui varem keelduti poliitvarjupaiga andmisest sageli, siis edaspidi pigem harva.
· Võibolla on see vaid juhus, et mitmed valitsusringkondade poliitikud on rääkinud vajadusest rohkem sisserändajaid riiki elama lubada, sest majandus vajavat töökäsi. Kuigi meile on juba saabunud üüratu hulk Ukraina sõjapõgenikke.
· Hiljutine Riigikohtu otsus on leitav https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-23-935/27
Virkko Lepassalu
