Eesti poliitikas on väga levinud ülbe kahekeelsus: need inimesed, kes on riigi elu tuksi keeranud, hakkavad enne valimisi aktiivselt välja pakkuma lahendusi “probleemidele”, mis on nende endi ja ei kellegi teise kätetöö.
BNS vahendab: “Eesti Tööandjate Keskliidu hinnangul peab kohalike omavalitsuste valimiste eel tõsiselt arutama, milliseid muutusi toob kaasa inimeste kolimine tõmbekeskustesse ja kuidas meelitada omavalitsustesse ettevõtteid; maksutulud, mis tagavad omavalitsuste toimimise, sünnivad just ettevõtlusest.
„Omavalitsused peaksid võistlema uute investeeringute ja töökohtade nimel, mitte neid kergekäeliselt tõrjuma. Eesti maapiirkondades on liigsete piirangute ja „hääleka vähemuse“ protestide äri- ja ehitustegevuse laiendamine muutunud ülimalt keeruliseks, mis seab ohtu Eesti majandusarengu ja kiirendab ääremaastumist,“ selgitas Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht Hando Sutter kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel. „Kui investeeringud kaovad, kaovad ka töökohad, poed, koolid ja lasteaiad.“
Tööandjad rõhutavad, et omavalitsustel ja nende juhtidel tuleb arvestada Eesti demograafiliste muutustega ehk väheneva sündivusega ning inimeste liikumisega tõmbekeskustesse. See eeldab reforme kohaliku elu korraldamisel ja avalike teenuste pakkumisel ning nende üle peab enne 19. oktoobril toimuvaid valimisi arutelusid pidama.”
Esimese võltsjutuna kõlabki jutt rahva äravoolust tõmbekeskustesse – see on lausa aastakümnete pikkune riiklik protsess, millest suur osa ettevõtlusest on ise osa võtnud, koondudes Harjumaale ja Tallinnasse. Omavalitsuste maksutulu ja elu toimimine on kunagi ääremaastajatele mureks olnud. Täpsustatult: veel eile nad sellele ei mõelnud, vaid tegutsesid oma huvides.
Teisena torkab kohe silma see, miks tööandjad selle avalduse tegid: “liigsete piirangute ja „hääleka vähemuse“ protestide” tõttu. Maaomavalitsuste elu ja tulubaas ei huvita neid karvavõrdki, nad on hoopis “pühas vihas” selle üle, et neil ei lasta tuuleparke rahumeeles püstitada, muud ettevõtlust viivad nad rahumeeli tõmbekeskustesse minema. Enne valimisi soovivadki tööandjad selgeks rääkida selle, et võim on rahal, mitte kohalike inimeste tahtel.
Sutterilt tulekski küsida: miks te ei vii maale töötleva tööstuse ettevõtteid? Vastus on teada: nad tahavad sinna ainult tuulikud, karjääre ja muud taolist rajada. Eraldi peab Sutterile meenutama “töökohad, poed, koolid ja lasteaiad” ongi juba suurelt osalt maalt kadunud, majandusareng on juba pidurdunud ja maa “ääremaastunud”.
Eestis on areng siiski sedavõrd suur olnud, et jutt “me toome maale töökohad” on juba naeruväärne, sest palgad tulevad seal “mitte midagi erilist”, nagu elu on näidanud, noored on juba tööturu enda jaoks ümber hinnanud, eelistades liinitöö asemel paindliku tööaja, kodukontori võimaluse ja vähemalt keskmise palgaga töökohti. Eesti ei ole enam riik, kus pelgalt töökohalubadusega saab kõike läbi suruda.
See aga tähendab vaid ühte: kui kuskile töökohad luuakse, siis tööjõuks saavad odavukrainlased ja -usbekid. Odavtööjõu sissevedu on ettevõtjatele pikalt prioriteediks olnud ja sellega on nad pidevalt valitsusel kraes olnud, kes on ise ka massirändelembeline.
Seega siis – Eesti Tööandjate Keskliit tahab enne kohalikke valimisi läbi suruda põhimõtte, et pärast valimisi lubataks igale poole tuuleparke ilma tõrgeteta püstitada.
Uued Uudised
