Kolmapäevases Riigikogu infotunnis selgus, et sotsist siseminister Lauri Läänemets ei kiida heaks 1944. aastal Punaarmeele vastupanu osutamist. See on ministri poolt täiesti küüniline arvamus, sest muud võimalust, sealhulgas oma lipu alla sõdida, lihtsalt polnud, pealegi võimaldas vastupanu Sinimägedes tuhandetel eestlastel üle mere pageda. Suurem osa Eesti ühiskonnast arvab, et munder võis vale olla, aga vaenlane oli õige. Sotsid nii ei arva.
Lisaks peaks siseminister selgitama, millal otsustas Eesti riik, et 1944. aastal Saksa poolel bolševismi vastu sõdimine oli vale.
Läänemetsa sellisele vastusele pani aluse saadik Varro Vooglaiu küsimus, mida näeb pikemalt sõnastatuna allpool:
“Minu täiesti kindla veendumuse kohaselt see, mis on selle Lihula monumendi kõrvaldamisega tehtud 2014. aastal ja mida tehti nüüd, augustikuu viimasel päeval, sügavalt häbiväärne. See on sügavalt häbiväärne käitumine valitsuse poolt, toonase valitsuse poolt, mille peaks oli Juhan Parts, ja nüüdse valitsuse poolt. Miks see on häbiväärne: kellele on see monument püstitatud originaalis? Ja nüüd koopiana kavatseti püstitada kellele? Nendele vapratele Eesti meestele, kes kasutasid olemasolevaid võimalusi peaminister Jüri Uluotsa üleskutset järgides, et seista vastu Nõukogude okupatsioonile ja kaitsta Eesti rahvast selle kuritegeliku okupatsiooni ja agressiooni eest Sinimägedes võideldes 1944. aastal.
Need mehed, kelle hulka kuulus muuseas ka minu vanaisa, hoidsid rinnet selleks, et kümned tuhanded naised ja lapsed saaksid Eestist põgeneda Nõukogude okupatsiooni eest, mida nad ka tegid – Rootsi ja mujale. Need mehed vääriksid sügavat austust meie riigi poolt, ometi siiamaani ei ole mitte ühtegi monumenti ega mälestusmärki nende austamiseks riigi poolt püstitatud. Ja nüüd, kus kodanikud ise on koopereerunud, et see riigi tänuvõlg täita riigi eest, riik, selle asemel et neid toetada ja tänada, sekkub ja surub selle püüdluse maha. See on sõna otseses mõttes häbiväärne.
Minu küsimus on see: miks te sellisel viisil käitute, võimendades Venemaa ajaloonarratiivi, nagu oleksid need mehed võidelnud mingi fašismi eest või millegi muu sellise eest, mis peaks selle narratiivi kohaselt olema keelatud? See on Venemaa ajaloonarratiiv. Miks te võimendate seda?”
Lauri Läänemets vastas: “Lõppkokkuvõttes me oleme Eesti riigina öelnud, et vahet ei ole, kumb okupatsioon ja kumb sõjavägi, kas Natsi-Saksamaa või Nõukogude Liit, nad on mõlemad olnud režiimid, mis okupeerisid Eesti, ja kummagi sõjaväkke need eestlased ei oleks pidanud minema.”
Hiljem võttis teema üles Martin Helme: “Ma küsin lihtsa küsimuse peaministrilt. Meil siin kõik ajavad taga riigikaitset ja tahavad, et oleks kaitsetahe kõrge. Need Eesti mehed, kes läksid 80 aastat tagasi Eestit kaitsma riigi peaministri üleskutsel agressiooni vastu, need on tänase valitsuse poolt põlastatud, maha vaikitud, kuulutatud sarnaselt Moskva narratiivile mingisugusteks natsideks ja bandiitideks. Aga tehke mulle nüüd selgeks, millise argumendiga, kui Eestil peaks olema järgmine konflikt ees, millise argumendiga te veenate reserviste ja kaitseliitlasi Eestit kaitsma tulema, kui need inimesed teavad, et tänane valitsus peab neid tegelikult võib-olla hoopis olude muutudes, kui tuleb kuskilt käsk, kui tuleb mingisugune uus narratiivi muutus, peab neid hoopis bandiitideks ja totalitaarse režiimi käsilasteks.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid
