Kolmapäeval oli Riigikogus menetluses Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest eelnõu” 650 esimene lugemine, avaettekande tegi saadik Evelin Poolamets.
Evelin Poolamets: ” Rail Balticust oleme rääkinud juba üle kümne aasta. Seda on nimetatud sajandi projektiks, Balti riikide ühendajaks, tuleviku majanduse tõukajaks. Kuid kui me vaatame tänaseid fakte, siis peame tunnistama, et see projekt on läbi kukkunud. See projekt ei arvesta tegelikult rahaliste vahendite puudusega ja see on suur probleem. Täna seisab see projekt savijalgadel. Kõigepealt tähtajad ja lubadused.
Algse plaani kohaselt pidid rongid sõitma hakkama käesoleva aasta lõpuks. Nüüd on ametlik valmimistähtaeg 2030. Minister kinnitas majanduskomisjonis, et kopad lüüakse maasse kogu trassi ulatuses juba järgmisel aastal. Samas käivad hoogsalt trassialuse maa omanikega vaidlused. Väga kaheldav, kas need vaidlused ka järgmiseks aastaks lõpuni jõuavad.
Kuid milline on see raudtee, mida 2030. aastaks plaanitakse? Mitte see, mida lubati kümme aastat tagasi. Mitte kahe rööpaga täismahus koridor, kus iga rong liigub kiirelt ja tõrgeteta, vaid üherööpaline kompromisslahendus, kus rongid peavad üksteisest mööduma jaamades või nn operatsioonipunktides.
Esimese etapi maksumuseks hinnatakse 3,1 miljardit eurot. Sellest on peaaegu kaetud umbes 1,5 miljardit. Teisisõnu, pool rahast on puudu. Rahastamata osa on 1,75 miljardit eurot. Lisaks prognoositakse veel 272 miljoni euro suuruses toetavate tegevuste ja regionaalse reisijaveo käivitamise tarvis oleva summaga.
2030. aastaks peaks raudtee olema töökorras Tallinnast Leedu–Poola piirini, kuid mitmete ehituskompromissidega. Need kompromissid on märkimisväärsed. Näiteks ehitatakse kogu Eesti lõik üherööpmelise liinina, kuid algne plaan oli ju kahe rööpapaariga. Kahepoolse liikluse võimaldamiseks ja kiiremaks rongide möödumiseks rajatakse jaamadesse, peatustesse ja n-ö operatsioonipunktidesse möödumisteed. Ka Muuga-Soodevahe lõik, mis teenindab ainult kaubarongiliiklust, ehitatakse üherööpalise liinina.
Liiklusjuhtimissüsteemid rajatakse 80% ulatuses ja elektrifitseerimine 70% ulatuses algselt planeeritud mahust, sest üherööpaline lahendus vähendab vajadust suuremate süsteemide järele. Lisaks jäetakse esimeses etapis ehitamata 11–13 viadukti, ümbersõidud suunatakse teiste kavandatud lähedaste ristmike kaudu. Kõik 12 kohalikku peatust arendatakse minimaalsel tasemel, see tähendab, et jaamahooneid ei ehitata ning välialad, nagu parklad ja haljastus, jäävad vähendatud mahus. Tegelikult on tegu põhimõtteliselt teivasjaamadega. Vaatamata mahulistele kärbetele rõhutas Kliimaministeerium, et raudtee läbilaskevõime ja ühenduse kiirus jäävad võrreldavaks täismahulise lahendusega.
Nagu ma ütlesin, Rail Balticu esimese etapi ehituse maksumuseks hinnatakse 3,1 miljardit eurot, millest umbes 1,5 miljardit on praegu kaetud. Aga praeguste hinnangute kohaselt ulatub rahastamata osa ligi 2 miljardi euroni. 2025. aastal plaaniti ehitusse investeerida ligi 290 miljonit eurot. Tänaseks me teame, et vähemalt 165 miljoni euro eest investeeringuid lükati järgmisesse aastasse. Märkimisväärne osa rahastamata summast loodetakse katta järgmise Euroopa Liidu pikaajalise eelarveraamistikuga. Küsimus tekib, aga kust see raha tuleb. Kliimaministeerium vastab, et loodame Euroopa Liidule, loodame kasvuhoonegaaside kvoodi tuludele, kuid sellest ei piisa. Siis tuleb võtta nähtavasti laenu. Head kuulajad, see ei ole finantsplaan, see on soovmõtlemine.
Ja kolmandaks, riskid. Kui juba praegu on rahapuudus, siis kes katab teise etapi kulud? Kui rongide ostmiseks on vaja 60–70 miljonit eurot, siis nendest kuludest ju ei räägita, seda enam, et rongide ostmisega pole ju veel alustatudki. Kõne all on küll raamlepingud, aga rongide valmimine võtab aega ja võib juhtuda nii, et kui see trass kunagi valmis saab, siis ei ole ju ronge.
Aga on veel risk, et projekt venib veelgi. Meenutame, et algne tähtaeg oli 2025, aga nüüd me räägime juba 2030. aastast. Juba praegu on teada, et viadukte ei ehitata, kõiki jaamu ei ehitata. Nähtavasti 2035. aastal me peame juba rääkima järgmisest etapist, mis hakkaks tegelema puuduolevate jaamade ja viaduktide väljaehitamisega.
Ja neljandaks vaatame ka rahvusvahelist mõõdet. Meile öeldakse, et Euroopa maksab, aga Euroopa Liidu rahastusperiood lõpeb 2027. aastal. Uus periood algab 2028. aastal ja tavaliselt esimesel aastal toetusi ei maksta. Just siis, kui tööd peaksid olema kõige intensiivsemad, tekib rahaline auk ja see tuleb jälle leida Eestil enda taskust.
Samal ajal, tuletan meelde, on Lätis ja Leedus täpselt samad probleemid. Kui üks lüli nõrgeneb, ei saa ka teine edasi liikuda. Rail Baltic on ju tervik. Kui Lätis venib Riia kesksõlm või Leedus ei jätku raha, siis ei sõida rongid ka Varssavisse.
Täna räägitakse ainult ehitusest, kes maksab, aga hilisemad hoolduskulud, liiklusjuhtimine, rongiremondid – need kulud ei kuulu Euroopa rahastuse alla. Need kulud tuleb katta maksumaksjal. Kui juba ehitus nõuab miljardeid lisaraha, siis mis saab hiljem, kui igal aastal lisanduvad kümned miljonid hoolduskulud.
Mitmed olulised otsused, mis on vajalikud rongiliikluse alustamiseks uuel raudteel 2031. aastal, on ju veel tegemata. Ainus otsus, mille kolm Balti riiki on siiani taristu haldamise kohta teinud, on see, et igas riigis saab olema eraldi sõltumatu haldusasutus. Lätis aga on ikka veel ainult ajutine taristu haldusasutus ning projekti peakoordinaator RB Rail AS-il ja riiklikel rakendusasutustel puudub mehhanism, mis ärgitaks vastavaid ministeeriume otsuseid kiiremini langetama. Puudub otsus, mis määraks kindlaks projekti osapoolte rollid, vastutuse ja raudtee haldamise põhimõtted, sealhulgas selle, kuidas jaotatakse kahjumit või kasumit või kuidas lahendatakse erimeelsust.
Lugupeetud Riigikogu! Rail Baltic ei ole enam suur projekt, vaid suur auk riigieelarves. Sellisel kujul ja selliste hindadega ei tasu see enam ära. Me ei saa teha nägu, et kõik on kontrolli all, me ei saa ehitada poolikut raudteed ja loota, et kunagi hiljem tuleb raha juurde. Me ei saa jätta õpetajatele, päästjatele ja arstidele lubatud vahendid kõrvale, et katta projekti, mille valmimine on endiselt väga ebakindel.
Seega kutsun üles, et peatada projekt enne, kui me oleme sidunud end võimatute kohustustega, nõuda ausust ja sõltumatut vahehindamist, kas Rail Baltic annab rohkem kasu kui olemasolevate raudteede uuendamine ja regionaalsete ühenduste arendamine. Kui rahastust ei ole, ei tohi edasi liikuda soovmõtlemise ja laenurahaga, vaid tuleb kaaluda alternatiive. Samuti on ilmne, et see ei tasu isegi sotsiaal-majanduslikku aspekti arvestades ennast kunagi ära. Samuti tuleb arvestada, et Rail Balticu kaudu ei pruugi kunagi tekkida algselt lubatud otseühendusi Lääne-Euroopa raudteevõrgustikuga. Sellisel kujul Rail Balticut ei ole kellelegi vaja.
Hea Riigikogu! Meil peaks olema nii palju julgust tunnistada, et praegune Rail Balticu projekt ei arvesta rahaliste vahendite puudust ja vajab radikaalset ümberhindamist. Seetõttu teeb EKRE ettepaneku Vabariigi Valitsusele loobuda Rail Balticu projekti elluviimisest Eestis ja astuda välja kõikidest projektiga seonduvatest rahvusvahelistest lepingutest.”
