Kirjutades neid ridu, tahan endale nende abil alibi kindlustada.
Et mina pole seda ise tahtnud, aga lugejad pressivad peale… Nagu kirjutas Nikolai Gogol, kui talle tsaari ametnikud virtuaalselt vastu pead hakkasid millegi raskega koputama, et „milleks maalida vaesust ja vaesust…“. Ise ta varem selle peale ei tulnud, ise veel „suur kirjanik“…
Ahh, siis kompuutreid ju veel ei olnud, aga Lutsu kombel vallakirjutajaid oli see-eest palju. Ja ärge hakake mind nüüd kommentaarides tümitama, nagu mõni endisest eestlasest Ameerika pastor, et mida see „iivan“ endale lubab, et igasugused „iivanid“ jätku härra eesti rahvakirjanik rahule ja et need „iivanid“ peaksid minu kallist ookeanitagusest Eestist minema kolima. „Vallakirjutajaks“ nimetas Rajale tulnud kirjaniku hoopis Aaberkukk. Ja sedagi filmis.
Ega ma ei saaks ka parima pahatahtmise juures lörtsida Oskar Lutsu loomingut, sest pärast kõvaröha EPL-is aastaid kestnud friktsioone raamatu kallal polegi seal enam midagi lörtsida.
Tänaseid ärevaid Meediavalvureid kommenteerides möönas härra Tiit Koolmann:
„Liiga jube jutt hommikuks. Venemaa ja venelased, meie ja Lääne-Euroopa, moslemid. Nagu kolme otsaga vorst „Troinoi“, igas otsas oma element. Ei oleks ärganudki, kui oleks teadnud.“
Vorsti kohta ei saanud ma ausalt öeldes aru, aga targem on nõustuda. Ma siis lubasin, et järgmine lugu tuleb… muusikast. Ja saagu nii. Meest sõnast, olgu ta kasvõi iivan.
Kroonika avaldas loo „See pani mind väga kurvana tundma.“ Alikat tabas uue laulu ilmudes valus üllatus“.
Mulle meeldib Alika, ta on ühe mu lapselapse suur koopia. Või vastupidi.
„Alika Milova (artistinimega ALIKA) uus singel “mis minuga saab?“ tuli välja möödunud südaööl, kuid lauljatari tabas loo ilmudes ebameeldiv üllatus. Alika värske lugu ei ilmunud voogedastusplatvormile Spotify nii, nagu pidanuks. „Kahjuks esines Spotifysse loo üleslaadimisel error: laul tuli välja hoopis Hispaania Alika-nimelise artisti alt,“ rääkis kodumaine superstaar Alika pärast värske loo avaldamist. „Pean tunnistama, et see pani mind väga kurvana tundma. Ma panustasin sellesse loosse palju ja tahtsin, et see ilmuks planeeritud kujul, aga kahjuks nii ei läinud,“ lisas ta. Lugu tuli välja koos ühe populaarseima räppari villemdrillemiga. Alika loodab, et viga parandatakse juba täna, kuid praeguse seisuga figureerib tema värske lugu veel Hispaania samanimelise lauljatari lugude nimistus,“ vahendab Kroonika.
Kohe tunnistan, et ma teist korda seda lugu kuulata ei kavatse. Kujutage ette: Makarov läheb ülemuse vastuvõtule ja küsib: „Mis minuga saab?“ Ja pomo vastab: „Ma ei tea, mis sinuga saab, aga võin öelda, mis sinust saab: kui sa oled nii kirjaoskamatu ja teed eesti keeles selliseid vigu, siis on juba sinu enda mure, „mis sinuga saab“.
Kulla Alika, olen Teile pöialt hoidnud siis, kui Te oma ilusa ballaadiga Eurovisioonile läksite. Isegi vaatasin selle jubeda palagani toda osa, kus Teie esinesite. Mis oli ausalt öeldes suur ohver minu poolt, sest see, mis sel „lauluvõistlusel“ toimub, on veel jubedam, kui ETV „Eesti laul“. Kuna transsoolisi ja homosid on Eurovisioonil veel rohkem. Ma kuulasin Freddie Mercurit tuhandeid kordi, sest tema hääl, selle valdamine ja edastatav sõnum ehitasid üles osa minust. Mis sest, et ta oli isiklikus elus see, kes ta oli isiklikus elus. Mind ei huvitanud, ma aastaid ei teadnudki seda.
Aga seltskond, kuhu sattusite Teie, on oma vigase füüsise ja vaimu toonud esile rohkem, kui laulude sõnumi. Nendel isegi vööst allapoole äralõigatuna oli, millega seksida omasugustega – kuid ei olnud hääli, millega laulda, ei olnud sõnumit, mida edastada, ei olnud isiksusi, millega veenda. Poleks taustalauljaid ja fonogrammi, ei toodaks nad laval sooja õhkugi, vaid mudiks ja mediteeriks.
Et ma sündisingi sellise imelikuna, keegi nendest valgetest meesšovinistlikest jätistest minust aru ei saanud, ei taat, isa, vend ega naabrimees, aga minu ees avanesid äkki roosad väravad ja nende vahel nägin ma samasugust lilla p. nagu mul endal. Ja nüüd olen ma õnnelik, sest mul kasvasid vikerkaarevärvilised tiivad ja ma saan sinuga koos lennata pilvedesse ulatuva pärlmutrist poti tippu ja seal me ühtime, ja kogu maailm mõistab: et näe, missugused ilusad… no et on mõlemad ilusad. Ja maale langeb soe kuldne vihm, ja ümberringi hakkab kerkima meiesuguseid, nagu, teate, seenekesi Vändra metsas, sest laudu keegi enam ei tooda, ptüi, see ei ole ju roheline, see ei ole OK…
Aga mitte seda ei tahtnud ma Teile edastada, Alika! See ballaad, mida Te laulsite oma karjääri alguses, oli tõesti ilus ja avas nii Teie hinge kui ka hääle võimalusi.
Aga uus lugu (te nimetate seda millegipärast singliks, aga tundke natuke huvi selle vastu, mis asi see singel tegelikult on, hoidke käes kordki ausat sooja vinüüli) ei muljeta. Jah, Teie musikaalsus on kadestamisväärne, Teie suudate ära laulda absoluutselt kõik partiid. Kuid vahel läksin ma segadusse ja enam ei adunud, kus on Teie hääl ja kus on sämplid. Minu kuuldu oli küll mingi poolsünteetiline vokaal, lisaks ka täiesti mõttetu.
Sest see on ikka selline klišee, selline ГОСТ, et mu ainus purihammas hakkas valutama. Selliseid lugusid on Eestis tuhandeid ja läänes miljoneid. Sellega ei jõua Te mitte kuskile. Meil on juba kümmekond Lemsalut, kel pole häält, millega laulda, aga see-eest kümme pikka jalga, et kõigi kanalite stuudiotes seitse korda nädalas ära käia.
Ärge muutuge LL-ks, muidu hakkate ka tarbima. Te peaksite õnnelik olema, et mingi senjorita sai Teie selle jubeduse enda kraesse. Te olete suurepärane eesti laulja, hea eesti keele ja meelega, viimase peal tüdruk, ja on õige, et semmite eesti poistega, sest vastasel juhul oleks Teid rašistlikult kuritarvitatud 10 korda päevas. Ärge lugege rusdelfi foorumikloaagis midagi. Ma käisin seal, mul on juba selline närune töö, olen ju kohakaaslusega ühiskonna assenisaator. Tanjat vihatakse aastakümneid, teid ka vihatakse selle eest, et te „reetsite oma suurt vene kultuuri ja veliki russkij jazyki“. Et kuidas te julgete seal midagi laulda, te olete diskrimineeritu ja peate käima ringi, kõver hapu lõust peas.
Teie vanemad saaksid lugedes infarkti.
Hoidke rohkem eestlaste poole, ja see on ainus hea, mida avastasin Teie uues, kuid paraku keskpärases lookeses.
Villemdrillem on teate selline Jüri Ratase tasemel artistike, taidleja, nad vist tantsisid ühes saates. See drill tantsib kindlasti paremini, kui suud maigutab. Kui Teie, Alika, tahate minna suvetuurile mööda Eesti külaklubisid, siis võtke jah see villem kaasa, kui ta muidagi oma drillemi koju jätab. Meie rahva keskmine muusikaline tase ja maitse ongi täielik villem, bublu ja muu sarnane.
Teie aga olete heas mõttes meie Alla Pugatšova, primadonna. Just noorena, kui ma teda esimest korda kuulsin. Ärge jännake liiga palju igat sorti nubludega. Kahju, et Alar Kotkas on juba vanake, ta teeks Teist staari, tal on maitset ja stiilinutti. Kui Birgit Õigemeel oli tema tiimi hoole all, tundus, et on sündimas päris staar. Aga see koostöö jäi põgusaks ja Birgitist sai tubli pereema ning hooajaliste kontsertbrigaadikeste üks häälekestest.
Aga Alika, veel üks ilus ballaad – ja olete jälle omadega mäel, armas tüdruk.
Praegu paraku minagi ei tea, „mis sinuga saab“.
„Mis minust saab, kui on lõpp kogu lool?“ See on Karmo, Bacharach, Heidy Tamme. Sealt saab tunnetust, kõla, artikulatsiooni, intonatsiooni ja imelist eesti keelt. Seal on siiruse allikas.
Ära toitu süldist ja õpi suurtelt, meie armas Narva tüdruk!
Ivan Makarov
