Jäin täna mõneks ajaks mõttesse, et kuidas siis alustada… Kaalusin varianti „Eesti kirjanike liit on asutus, millest lähen kaarega mööda.“ Aga siis ma ju silmakirjatseksin.
Ei, kirjanike liit on koht, mille juures ei kiirenda ma sammu ega astu sõiduteele. See on koht, millest möödudes ei lakka ma oma mõtteid mõlgutamast. See on Harju tänava purukspommitatud krundile 1962. aastal ehitatud skandinaavia modernismi mõjutustega unitaarhoone, mida seal eriti vaadata ongi. Ei tekita tundeid, ma pole Pegasuseski käinud ega Kuku klubis. Ja kirjaliiduhoone sisugi ei ole nõukogude ajaga võrreldes muutunud. Siis edutati seal massiliselt kommunistlikke tühisusi, nüüd aga globalistlikke tühisusi ja lihtsalt tühisusi. See on mingi hästi tilluke must auguke lõputus universumis. Valgust ja galaktikaid endasse ei ime, vaid eranditult rumalate eesti maameeste kasvatatud poriste juurikate eest saadud rahatähti.
Tühi koht ühesõnaga.
Loomulikult ei ole minu koht nende hulgas, kes kirjutavad seda, mida keegi ei loe, „luuletajate“ hulgas, kes ei valda rütmi ja riimi, kel on räpased mõtted ja elukogemus ning muud pole neil midagi öelda. Ja seal on end eestlaste kõrvale veel Brežnevi ajast sisse seadnud ka sellised igavesed tiblad, et venelasel pole seal midagi teha. Mitte midagi pole muutunud ajast, kui ma käisin paar korda ENSV kirjanike liidu ajakirja „Таллин“ toimetuses, kus juutidel ehtsat venelast nähes kukkusid suud lahti. Võõrustas mind seal Arvi Siia punapäine naine Valentina, mu mõõt sai peatselt täis ja läksin eesti keele peale üle, suundudes Rudolf Rimmeli juurde. Sain Nooruse veergudel kuulsaks ja minu edaspidine loominguline tee oli fantastiline. Ei oleks eestlasi, oleksin mõni transamees. Või parimal juhul insener.
Tänase Eesti Päevalehe artikkel äratas minu hinges kõige tumedamad sinna elama jäänud mälestuskollid. Lugu kannab pealkirja „Märt Väljataga: kirjanike liidu esimeheks olemisega seostub palju jama“.
Leht kirjutab:
„Minu valimisloosung on finantssõltumatus,“ sõnab kirjanike liidu esimeheks pürgiv Märt Väljataga. Samuti peab ta oluliseks, et keegi kirjanike liidu liikmetest ei tunneks end kõrvalejõetuna. Kirjanike liit valib uue esimehe reedel. Peale Väljataga kandideerivad veel Maarja Kangro, Janika Kronberg ja Asko Künnap.“
„Kõrvalejõetuna“ tähendab vist „kõrvalejäetuna“, aga see käib tõenäoliselt professionaalse lohakuse juurde: kiiresti mingi raamatujuust valmis, raha kulkast, mingid toetused veel, tiraažike ja teos maksab mõne kuu pärast juba 3 eurot. Nii hävitataksegi planeedi metsi.
Mul seostuvad perekonnanimega Väljataga enamasti positiivsed mälestused – Mare Väljataga oli üks mu nooruse sümpaatseid lauljaid, Toomas Väljataga aga vinge eesti kirjastaja, kellele suur tänu minu enda raamatu väljaandmise eest.
Veel olen näinud perekonnanime Väljataga p.residendikantselei leival olnud tegelaste nimekirjas, aga too oli vist naissugulane. Ja see Märt Väljataga on ju liberast-estofoobse Vikerkaare peatoimetaja, avaldanud minugi kohta Jana Toomi nõuniku Karajevi (tegelikult Rutškin, Retškin, Setškin või mis ta päris nimi nüüd oligi) tigedat venivat ila. Tolleks ajaks ma ei mäletanudki, et Vikerkaare nim. multikultide söögiküna veel olemas on, aga mulle helistas mu raamatu idee autor, eestlane Aksel Tamm, täiesti endast väljas, et mis see siis nüüd oli ja miks seda üldse tehti. Ma rahustasin: unusta ära, mina ei loe, keegi ei loe, ainult sina, rahutu hing ja mu hea haldjas…
„Mul on palju plusse. Ma tunnen kirjanike liidu sisemist mootorit, probleeme ja vajadusi kõige paremini, sest olen liidu juhtkonna läheduses tükk aega tegutsenud. Olen elanud läbi kriise, valmistanud ette dokumente ja tean, mida tegema peaks. Sellepärast ilmselt lahkuv esimees Tiit Aleksejev mu eelmise aasta lõpus kandideerima ära rääkis. Nõusoleku andmine ei käinud kergesti, sest esimeheks olemisega seostub ka palju igasugust jama. Arvan, et saaksin liidu jaoks kõige rohkem ära teha,“ pajatab EPL-is Märt Väljataga.
No kui juba Aleksejev ära rääkis… Ma parem ei kommenteeriks. Kui mind selline asi köidaks, siis eelistaksin esimeheks Jõerüüti, kes endise partorgina veel pareminigi „tunneb kirjanike liidu sisemist mootorit“ ja on „valmistanud ette dokumente“. Palju dokumente, igasuguseid dokumente. Dokumente-mente. No näete, riim missugune…
Aga tehku mida tahavad ja nimetagu oma kontor ümber kasvõi Juhan Smuuli nimeliseks kirjanikerdajate liiduks „Vikerkaar“. Siis saaks ju paljukirutud bareljeefi maha võtta ja panna asemele näiteks hävituspataljonlase Mart Raua oma. Ja esimene stipendium mingu Mihkel Rauale, tal järjekordsed kevadised pulmamängud käsil, kirjutagu kasvõi online, milleks kogu seda hinnalist kraami Kroonikale jätta.
Ja teha iga päev bareljeefi alune sein limaseks, et sinna lipuga ronijad kohe maha prantsataksid. Ning panna automaatne Jaak Valgele programmeeritud näotuvastuse süsteem, mis kohe paneks pröökama: “Социалистическое Отечество в опасности!” ehk “Sotsialistlik Isamaa on ohus!”.
Paraku on EPL-i lugejad nii tuimad tükid, et nendes ei tekita arusaamist „kirjanike liidu vajadused“. Eesti inimestel on endagi vajadused ohus.
„No kui kirjanike liit ei kirjuta mitte midagi loetavat vaid kaitseb ainult küüditajaid, siis sellise liidu eesotsas olemine on muidugi igavene jama. Meil pole ju enam Tammsaaresid ega Vildesid ega Lutse. Meil on ainult maksumaksja kulul logelevad grafomaansed tühisused keda keegi ei loe ning sellepärast peab kirjanike liit tegelema Smuuli ja Vaarandi ja Uno Lahe ja kõikide teiste küüditajate kiitmise ja õigustamise ja kaitsmisega.“
„Jama on see, et Tallinna kirjanike Maja Seinalt vastu vaatav küüditaja smuuli bareljeef sülitab endiselt kümnetele tuhandetele perekondadele otse näkku, see peab lõppema, punkt“
„Kui me Smuuli kõrvaldame, siis vallandub lumepalliefekt. Terve Eesti tänapäeva eliit on ju küüditajate ja hävituspataljonlaste järeltulijad. Vanaisad mõrvasid ja küüditasid, tänu sellele olid pojad NLiidus kõrgetel kohtadel ja erastasid. Nüüd lapselapsed on eesti koorekiht. Kui me küüdimehed avalikuks teeme, siis peale Keskerakonna ja EKRE meil poliitikuid enam polekski. Ahjaa, KGB arhiiv tassiti Moskvasse nii et Putjal on iga Eesti eduka kohta ämbritäis soppa.“
„Märt on meie tüüpiline kulturnik, ütles et venelastelt eesti keele nõudmine on eestlaste kuri kättemaks nõukogude aja eest. Valime Märdi presidendiks saame rahu ja rahvaste sõpruse, suure hingega mees.“
„Kirjanikud on jäänud möödunud aegadesse, seda ka ilmestab nn. Smuuli vapp, ilmekas asjaolu et enamhaibitud Kivirähk on end võõraste sulgedega ehtinud“
„Kõige kurvem aga, et sõna võtavad (antakse) administraatorid, kirjanikud on nii vait, nii vait – justkui polekski neid … Või on nemad tõesti rahul selle rahavärviliselt vaikiva ajastuga, mis on üle Eestimaa laotunud?“
Kahjuks kõik kommentaarid ongi sellised, et kommentaariumis päike ei paista. Ometi kommenteerivad ju teemast huvitatud inimesed, tavakommijal on kirjanike liidu lossiintriigidest poogen.
Ja me teame ju, mis koht see on, kus päike ei paista.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: Kuidas Jaana Toom Narvas käis. Eesti lähistel kerkib vägev sõjakirik. Setolutikad Pariisist
