in

MEEDIAVALVUR: paganama õudne lugu

Kuna Jaak Madison näitas ennast kohe pärast eurovalimisi arusaaja liberaalse inimesena ehk läks koos saadud mandaadiga EKRE-st minema, suleti Jaagu nn „ekspressi toimik“ otsemaid. Teda vahetult enne valimisi Eesti Ekspressis ahistamises süüdistanud naissots ei ole enam oma seksuaalfantaasiaid üldsusega jaganud.

Kuid naissugu vajas kättemaksu ja mõni päev tagasi teatas seesamune Eesti Ekspress, et Viljandi kultuuriakadeemia direktor Juko-Mart Kõlar jälgis salaja naisalluvat ja „lõpuks jahmatas teda oma seksuaalfantaasiatega.“

No üldiselt meid kõiki jälgitakse, ja mind näiteks häirib hirmsasti see, et nagu ka okupatsiooni ajal jälgivad mind mitte naised, vaid lausa vastikud karvased mehed. Kuid ma ei tõsta kisa, et mõned minu meilid juba pikemat aega kaovad või üldse ei välju mu riigikogu meilboksist. Ma ei kirjuta seal midagi seadusevastast, seepärast mind kotitakse süvariigi ja FB siinsete tsensorite poolt täiesti illegaalselt. Ja selle vastu rohtu ei ole.

Mäletate, kuidas koristati rahvusooperist Aivar Mäe? Mees lihtsalt oli oma alluvatega sõbralik. Kui ma mõtlen, kui paljusid naisi olen kasvõi riigikogus kaisutanud ja patsutanud, meestest rääkimata, siis tuleb õud peale. Enam ei hakka kättki suruma – see on ju meesšovinistlik žest. Lasen daame alati esimestena uksest sisse, aga see on ju samuti kole ahistamine, alatu nipp, et hinnata figuuri.

Meenutan esimest suudlust oma tulevase naisega 40 aastat tagasi – see oli ju lausa banditism. Ja need komplimendid, mida temale tegin, oli verbaalne vägistamiskatse. Jälgisin noorikut näljase pilguga, häbematu kiimakott.

Pean pattu kahetsema, et meil sündis ka laps.

Aga tulles tagasi tolle vääritu Viljandi kultuuriakadeemia direktori loo juurde, peab märkima, et pole halba heata: esiteks oli see veel üks õppetund ühiskonnale, kuidas saab tühistada ebameeldivat ülemust. See kõik võib olla vabalt ka mõne neitsiliku persooni jaoks ametikoha vabastamine või ka alluva kättemaks ülemusele ükskõik mis mitteseksuaalsel põhjusel: ei andnud preemiat, ei võimaldanud vaba päeva, ei saatnud lähetusse Hispaaniasse, või muidu ebameeldiv lõust tal…

Varsti on meie personali osakondades uus ametikoht – „ohver“. Kui vaja kellestki lahti saada, läheb „ohver“ koridoris sihtmärgile vastu ja komistab tema ees. Mees tõttab naist üles tõstma, käib klõps – ja on valmis fotosüüdistus, kuidas jõhkard käperdab hädise näoga naist. Tõendit kasutatakse vastavalt vajadusele – kas kohe või kasvõi kuue aasta pärast.

Teiseks anti jälle tööd igat sorti tööpõlguritele. Nagu troll karbikesest hüppas kohe välja Pille Tsopp-Pagan, keda ma vahepeal jõudsin juba ära unustada. Naiste tugi- ja teabekeskuse tegevjuht ja GREVIO liige Tsopp-Pagan sai kohe Delfi-EPL’is sõna, et appi, ahistatakse!

Ma ei tea, mis asi on GREVIO, ja ei anna eurosentigi selle eest, et seda teada saada. Neid tugiteabekeskusi ja võikaid abreviatuure on nii palju, et kui iga neist „Sarved ja sõrad“ tüüpi kontoritest annaks viieka, saaks Pärtelpoeg endale tõesti ilusa maja ehitada.

Ma tsiteeriksin ainult ühte Pagana fraasi loo tasuta osast:

„Juhtum on ohvri jaoks kahtlemata tõsine. See, et ta jälitamise jooksul ei teadnud, ei tähenda, et ta peale sellest teada saamist ei tunneks end ohustatuna. Mitte ainult töö juures, vaid ka igal pool mujal: tänaval, parklates, kus iganes.“

Rumalust ei ole võimalik analüüsida ega ole vajalik kritiseerida. Üks ja seesama feministlik umbluu, juba aastakümneid. Nagu Putin räägiks jälle suurest võidust, ukraina natsismist ja läänemaailma sepitsustest.

Ma saaksin aru, kui see Tsopp-Pagan kirjutaks, et väikesed tüdrukud on ohustatud igal pool – tänaval, parklates, kus iganes, kus nad võivad kohata fotoaparaadiga MM-i. Aga Tsopp-Paganat see teema ei huvita. Liiga tähtsast parteist on too pedofiili fotikas.

Ei ole selle GREVIO ja tugikeskuse poolt suurt kisa kuulnud, kui tõmmud Tallinna taksojuhid eesti koolitüdrukuid vägistasid. No mitte ühtegi tsopperdust ajalehes.

Aga riigireetur Sergei Seredenko kirjutas täna Viru vanglast Baltija.eu väljaandele sealsest elust, ka sellest, et igal vangla majal on olemas oma kasvuhoone.

Väike tsitaat:
„Minu kasvuhoone kolleeg, Tuneesia araablane, oli 8 aasta jooksul neli korda abielus eestlannadega. Viimase tappis ära.“

Pagan mind võtku, kui Tsopp selle teema üles võtab.

Ivan Makarov