Meil on palju kirjutatud ja vaieldud selle üle, kas Eestis on kohane see, kui kohalik vene õigeusukirik allub Moskva patriarhaadile, mille juht patriarh Kirill kuulutas „püha sõja“ ukrainlaste vastu ja õhutab verevalamist.
Loomulikult on see absurdne, et Eestis võimutseb meie enda kohaliku õigeusukiriku omal ajal okupeerinud ja selle pühakojad üle võtnud jõhker organisatsioon ning selline häbiväärne asi peab lõppema. Kuid mitte vähem oluline on see, missugused rituaalid ja pühakud on kohalikele vene usklikele ette kirjutatud. Ja ma ei räägi praegu kohustuslikust palvest Venemaa võidu eest Ukraina vastu peetavas terroristlikus genotsiidisõjas.
Kahjuks on Moskva õigeusukirik määranud oma karjale isegi valepühakud ja valepühad. Eestlastel on ülioluline püsima jääda, päästa perekond pilastamisest ja saada rohkem lapsi. Aga Venemaal on näiteks laste saamine pühendatud saatanlikele eesmärkidele – on vaja kahuriliha ja kehtib inimsööjalik loosung „бабы ещё нарожают“ ehk „küll eided sünnitavad hulgi asemele“.
Sõjas hukkunud poja asemel antakse perele uus „Lada“ ja õnnelikud vanemad uhkeldavad sellega kogunisti patriootlikes reklaamides. Võigas riik, kus pojad on saadetud sõtta ja linnades võimutsevad migrandid ning vanglatest välja lastud ning ukrainlaste tapmise eest rehabiliteeritud perverdid ja mõrtsukad, sest vene perede kaitsjad läksid tapma teise riigi perekaitsjaid.
Ka täna Venemaal ametlikult tähistatav „Perekonna, armastuse ja truuduse päev“ on algselt mäda. Kasvõi sellepärast, et seda peetakse pühakute Pjotr ja Fevronja Muromskite surma aastapäeval. Täna peetakse seda päeva 13-ndat korda.
Muromi vürsti ja Rjazani meekorjaja tütre armulugu väidab, et XIII sajandil elanud tütarlaps ravis mehe terveks surmavast haigusest, nad jäid kokku terveks eluks ja surid üheaegselt, 8, juulil uue stiili järgi.
Venemaal jagatakse sel päeval medaleid „Armastuse ja truuduse eest“ paaridele, kes on olnud abielus 25 aastat. Autasustatakse ka Euroopas, Aasias ja Ameerikas elavaid „kaasmaalaste“ paare, nii et tegemist on laiemalt „vene maailma“ autasuga. Perekonnaseisuametites registreeritakse pidulikult uusi paare, korraldatakse kontserte ja pidusid, Moskva patriarhaadi õigeusukirik viib täna läbi ristikäike ja palvlusi. Paljudes linnades on püstitatud Pjotri & Fevronja ausambaid. Kesksed pidustused toimuvad täna Vladimiri oblasti Muromi linnas.
Kas pole armas? Paraku ei saa sajandeid naabreid tapnud ja röövinud totalitaarne ja agressiivne riik olla armas ei religioonis ega selle baasil kehtestatud ilmalikes üritustes.
Aleksandr Nevzorov on üks Euroopa pädevamaid teadlasi dogmaatika, agiograafia, patristika ja liturgika alal. Ja ta selgitab tänase tähtpäeva tausta:
„Milleks on vaja Perekonna ja truuduse päeva? Kas traditsiooniliste väärtuste toetamiseks, mille all riigimehed mõtlevad suurt perekonda? Siis tasuks meenutada, milleks oli tsaari Venemaa aegu vaja suuri paljulapselisi peresid. Isegi sellises heaoluperekonnas nagu füsioloogi Ivan Petrovitš Pavlovi oma suri kümnest lapsest viis, ja kõik suhtusid sellesse kui normaalsusesse. Enne seda oli laste suremus loomulikult veel suurem…
See, kes kehtestas Pjotri ja Fevronja päeva ning nimetas selle Perekonna, armastuse ja truuduse päevaks, pole kunagi lugenud nende nõndanimetatud житие … (pühakute elulugu -I.M.) Soov vastanduda läänelikule Püha Valentini päevale „põlise“ veneliku pühaga tekitas kolossaalse konfusiooni, kuna Pjotri ja Fevronja lugu võib konkureerida ainult Halloweeni, rääkivate kõrvitsapeade ja muude õudustega.
Armastuse ja truuduse sümboliks on valitud väga omapärane paarike: vaene külaravitseja ja vürst, kes kannatab nahahaiguse raske vormi käes ja sõidab siis ravitseja juurde. Too näeb, kellega on tegemist, ja mõistes haiguse raskust, seab tingimuse: kui ta ravib vürsti terveks, patsient abiellub temaga. Vürst silmakirjalikult nõustub, kuigi loomulikult ei kavatsegi abielluda mingisuguse räpase talunaisega. Naine, saades aru, et vürst valetab, ravib teda, jättes siiski paar kärna „seemneks“ alles. Pjotr loomulikult ei täida oma lubadust ja sõidab minema, kuid enne Muromisse jõudmist kattub uuesti hirmsate kärnadega. Ta on sunnitud tagasi pöörduma, ja naine läheb temale mehele šantaaži ehk väljapressimise abil.
Edasi elab see paarike mõnda aega abielus, jäädes lastetuks, ja nende suhted lõppevad lahutusega. Miks? Sellepärast, et aja möödudes tahavad nad kolida kloostrisse, aga selleks, et nunnaks (mungaks) saada, peavad nad katkestama kõik oma maised sidemed ja suhted. Nendest saavad munk ja nunn pärast lahutust, siis vürst hakkab surema ja millegipärast saadab oma endise naise, nüüdse nunna juurde kiirkäskjalad (гонцы) nõudmisega surra solidaarsusest samal päeval, kui ta ise sureb. Mis kuradi pärast oli tal seda vaja, žitije ei täpsusta. Ei tea, kas vabatahtlikult või mitte, aga Fevronja nõustub ja nad surevadki samal päeval.
Edasi kisub asi õudusfilmiks. Saate isegi aru, et keskajal ei olnud teed asfalteeritud, nii et pimedal ööl kaks kadunukest suudavad kuidagimoodi roomata läbi linna poriseid tänavaid tohutu vahemaa ja koos prantsatada ühisesse kirstu. Kohale jookseb üldsus ja avastab munga ja nunna koos kirstus teatud poosides, millede suhtes žitije täpsemat informatsiooni ei jaga. Nad lahutatakse, pakendatakse erinevatesse kirstudesse ja maetakse linna erinevatesse otstesse. Kuid järgmisel ööl jalutavad poollagunenud armastuse ja truuduse sümbolid taas mööda Muromi tänavaid, nendelt kukuvad maha laibatükid, ja lõpuks nad jälle suruvad ennast koos ühte kirstu. See kadunukeste ühinemise õudus kordub 3 korda, ja iga kohtumeditsiini ekspert ütleb teile, et kolmandal katsel oli see võikalt antisanitaarne vaatepilt.
Niisiis: paarike, kes sõlmis abielu läbi väljapressimise, kes on lastetu, lahutatud, surnud ja lagunenud, ongi Venemaal perekonna, armastuse ja truuduse sümbol.“
Nii et iga erinevus ei rikasta. Uurige ikka enne välja, mida nimelt tähistatakse naabrite juures, enne kui istuda nendega ühise peolaua taha.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR. Tillu Vamme: „Postimees ei valeta, ei suitse ta suu!“
