EKRE esimees Martin Helme rääkis Postimehe otsestuudios, mis juhtus: „Kui hästi suure pildi kokku võtame, siis juhtus see, et meie erakonna sees on olnud juba mõnda aega väga tõsine vaidlus selle üle, kuidas erakonda juhtida ja kuhu suunas erakond liikuma peaks. On täiesti selge, et see seltskond, kes pakkus meile alternatiivset nägemust, oli vähemuses. Aga ei saa öelda, et nad olid vähetähtsad.“
Ta lisas: „Nende nägemuse võib kokku võtta kahe punktiga. Esimene punkt on see, et Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ei juhitaks enam nii, nagu me viimased 12 aastat oleme juhtinud – et ta oleks põhimõtteliselt juhikeskne erakond, vaid et ta oleks Vabaerakonna juhtimismudel, kus on suur kollektiiv, kes lõputult arutab, analüüsib ja kollektiivselt midagi otsustab, aga vastutus ja otsustus on kõik laiali hajunud. Selle mudeli tulemusena kaob meil ära liidrifiguur ja kaob ära ka efektiivne otsustamine ja jõuline kommunikatsioon.
Teine asi, mida see seltskond meile pakkus oli meie poliitika muutmist vastuvõetavamaks peavoolule, ehk meie konkurentidele. Lootuses, et siis konkurendid võtavad meid meelsamini valitsusse. Olen mõlema punktiga väga selgelt ja põhimõtteliselt eriarvamusel. Arvan, et meie juhtimismudel on ennast õigustanud ja näeme, et ka teistes erakondades Eestis on siiski juhikeskne juhtimine ning esimehe-keskne kommunikatsioon. Arvan, et meie tee tagasi võimule ei käi mitte läbi selle, et me anname järgi oma selgetes, jõulistes, reljeefsetes seisukohtades, vaid me kaitseme neid seisukohti ja laiendame oma toetajaskonda.“
Martin Helme ütles, et väga oluline on see, et ega me selle riigikogu koosseisu jooksul valitsusse ei saa. Sellega oleks pidanud leppima eelmiste riigikogu valimiste järel – parlamendi matemaatika on selline nagu ta on. Just seetõttu soovitigi esile kutsuda ka erakorralisi valimisi.
„Arvata, et muudame ennast mingisuguseks peavoolulikumaks parteiks, kes koguaeg üritab aru saada, mis maani me võime minna, et mitte välja vihastada oma poliitilisi vastaseid – see ei ole kindlasti tee võimule. Selle eesmärgiga end niimoodi muuta, et me saaksime võimule. Mida me teeme selle võimuga siis?“ küsis Helme. „Ma tuletaksin meelde, et Isamaa oli eelmises riigikogu koosseisus kõige väiksem partei – nad olid kahes valitsuses, nad viisid ellu mitmed oma suured valimislubadused, sest ka väikseks olemise juures pakkus kombinatsioonide võimalus seda, et nad on mõjukad poliitikas. Ei maksa minna nii lihtsat teed, et arvame, et pead olema tingimata suur ja siis sind võetakse mängu. Kaja Kallas võitis valimised eelmiste riigikogu valimiste järel, aga istus kaks aastat opositsioonis oma suurusest hoolimata.“
Need asjad, mis te nimetasite on ju tegelikult igas parteis olemas. Igas parteis on erinevad arvamused ja visioonid, kuidas peaks erakonda juhtima. Aga miks te ikkagi liikmed välja viskasite? Mis see süüdistus nende vastu on?
Jah, olen täiesti nõus. Ega siis sellepärast, et keegi kandideerib esimeheks, juhatusse või aseesimehe kohale või esitab radikaalselt täiesti teistsuguse kursimuutuse plaani kongressile ei ole vaja kedagi välja visata. See ongi osa demokraatiast.
Välja visati inimesed selle eest, missuguste võtetega edendati oma plaane. Ja edendati oma plaane sellepärast niisuguste võtetega, et nad said aru, et neil puudub kongressi toetus ja laiema erakonna toetus oma plaanide elluviimiseks.
Mida me konkreetselt ette heidame? Silver Kuusikule ja Jaak Valgele heitsime ette seda, et nad valimiskampaania ajal esitasid meediale ja avalikkusele seisukohti, mis põhimõtteliselt oli liberaalsete peavoolu etteheidete loetelu, mida me oleme kuulnud oma erakonna vastu nii kaua, kui ma mäletan. Sellega kahjustasid nad erakonna valimiskampaaniat ja kahjustasid erakonna esimeest, kes oli ka ühtlasi erakonna esinumber. Nad kahjustasid meie valimistulemust ja see on põhikirja järgi keelatud tegevus ning see on ka väga alatu tegevus. Seda võib kokku võtta tegevusena, mis on erakonna lõhkumine ja kahjustamine.
Henn Põlluaasale heitsime ette seda, et ta selgelt laimas meie erakonna aseesimeest Mart Helmet nagu ta toetaks Putini sõda Ukrainas. Kõik teised juhatuse- ja fraktsiooniliikmed kinnitavad, et seda juttu pole olnud. Seda juttu kuulis ainult paar inimest, kes olid Silver Kuusiku esimeheks kandideerimise meeskonnast. Täiesti ilmne on see, et kui sa tuled Kaja Kallase standard Kremli-kaardiga vehkimisega oma erakonna liikmetele vastu ja teed seda veel valelikult, siis esiteks see on räige põhikirja rikkumine ja teiseks on see erakonna maine ja erakonnakaaslaste kahjustamine. Sellist käitumist ei saa lubada – ükskõik, kas meil on kongress ees või seljataga.
Miks te ei visanud välja näiteks Jaak Madisoni? Tema oli ka üsna kriitiline.
Küsimus ei ole selles, et keegi kritiseerib erakonna esimeest, erakonna poliitikat või pakub alternatiivset platvormi- või kurssi. Välja visatakse selle eest, kui sinu meetodid hakkavad olema sellised, mis räigelt kahjustavad erakonna valimistulemust, erakonna mainet ja erakonnakaaslaste mainet. Sellist asju need nimetatud inimesed ei ole teinud.
Aidake palun mõista seda käiku, et te viskasite välja enda vastaskandidaadi Silver Kuusiku. Olgem ausad, Silver Kuusik ei oleks neid valimisi niikuinii ilmselt võitnud. Kas see tundub teie jaoks demokraatlik samm?
Meil oli kuus tundi kestev koosolek ja sellel koosolekul sai selgeks, et see seltskond oli juba ära otsustanud ja välja mõelnud, et kui neil ei õnnestu Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda üle võtta, siis neil on plaan B ja selleks on uue partei tegemine. Kui me vaatame nende käitumist viimase kuu aja jooksul, siis tegelikult oligi plaan hakata uut erakonda tegema ja selles võtmes nii palju kui võimalik kahjustada oma senist koduerakonda. Asjad loksuvad paika, kui me saame aru, et nad niikuinii plaanisid erakonnast välja astuda, aga enne proovisid veel nii palju kahju teha, kui võimalik.
Loomulikult me keegi, kaasa arvatud Silver Kuusik ise, ei uskunud, et tal on mingisugunegi võidulootus erakonna kongressil esimeheks saada. Nad ka ei uskunud, et nad suudavad võtta enamuse erakonna juhatusest. Kuna nad said sellest aru, tulid nad minu juurde eelmise nädala esmaspäeval väljapressimise pakkumisega, et mina aitaks Silveril saada vähemalt aseesimeheks ja nende inimestel saada juhatusse, et siis nad ei hakka erakonda lõhkuma. Sellise väljapressimisjutu peale mul ei ole muud öelda, kui see, et ma ei lähe kaasa sellega. Niisugust käitumist ei saa ükski erakond endale lubada.
Me saame ju aru, et enne erakonna kongressi selline lõhenemine ja suur tüli mõjub halvasti. See, et inimene, kes kandideerib erakonna juhi kohale visatakse välja ei jäta head muljet, aga juhatuse enamus väga põhjalikult ja tõsiselt kaalus ja me ei teinud ühtegi otsust kergekäeliselt või kiirustades. Jõudsime selgelt järeldusele – vaatasime, mismoodi oli toimunud erakonnasisene tüli Isamaas ja kuidas see pikalt-pikalt kääris. Millega see lõppes? Ikka lõppes väljaviskamistega ja väljaastumistega. Vaatasime, kuidas oli läinud erakonna sisetüli Keskerakonnas, mis pikalt-pikalt kääris. Kuidas ta lõppes? Ikka lõppes sellega, et väljaviskamised, väljaastumised ja fraktsioonist väljaastumised.
See, mis praegu juhtus, oleks juhtunud vältimatult niikuinii. Küsimus oli selles, kui pikalt me seda kahju sisse võtame ja meie seisukoht oli, et see kahju tuleb võimalikult kiiresti ära lõpetada. Me lihtsalt minimeerisime kahju ja seda ei olnud lihtne ega meeldiv teha, aga see oli ratsionaalne otsus.
Kes selle vastasleeri ninamees oli? Jaak Madison? Jaak Valge?
Üldiselt ikkagi kaks Jaaku, jah. Madison on muidugi poliitiline suverään selles mõttes, et tema on olnud nüüd viis aastat europarlamendis ja tekitanud seal endale väga korraliku finantsbaasi, palganud endale nõunike- ja abilistebaasi ning on hoidnud erakonna siseasjadest suhteliselt kõrvale. Aga ideoloogiliselt oli ta kindlasti üks nende keskseid ja kandvaid tegelasi. Sügisest saadik oli aru saada, et asjad tüürivad väga halvas suunas ning see oli ka üks põhjus, miks me teda ei pannud esinumbrina eurovalimistel välja. Et vältida seda, mis praegu lõpuks ikkagi juhtus –ta astub valijate ette, võtab 32 000 häält, millest absoluutne enamus olid antud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kandidaadile ja ta läheb nende häältega ja liitub EPP-ga, ehk Euroopa Rahvaparteiga, mis sisuliselt tähendab seda, et ta läheb Isamaasse nende häältega justkui need hääled oleks talle antud – need olid EKRE hääled. Üritasime seda vältida oma valimisnimekirja koostamisel ja kampaania tegemisel aga ei õnnestunud.
Jaak Valge on kindlasti olnud see inimene, kes kogu seda tegevust on ideeliselt ja nõuandvalt juhtinud intensiivselt ka vähemalt aasta otsa.
Te põhjendasite seda, miks te ei pannud Madisoni esinumbriks. Madison ise ütleb, et te ei andnud talle ka rahastust. Kas te ei mõelnud pigem sedapidi, et kui Madison oleks teinud veelgi parema tulemuse, siis oleks võibolla teie ka tema najal Brüsseli poole sõitnud?
Ikka, need argumendid käisid läbi meil nii valimisnimekirja tegemisel kui ka eilsel koosolekul, kus tegime kokkuvõtteid kampaaniast. Ütlen taustaks veel, et europarlamendi saadiku kohaga käib kaasas väga arvestatav finantsiline tugi. Me ei räägi saadikupalgast vaid räägime tema palgatavatest nõunikest ja abilistest, fraktsioonist saadavast rahast, katuserahast ja kuluhüvitistest. Need on väga suured summad ja kordades suuremad summad, kui on riigikogu fraktsioonil. Erakond ei saanud sellest viie aasta jooksul mitte midagi, see läks kõik Jaagu enda sõja- või kampaaniakassasse. Tal tulla nurisema, et tema ei saanud rahastust erakonnalt – tegelikult on ta jätkuvalt erakonnale raha võlgu selle viie aasta eest. See raha, mida talle maksti eurosaadikuna kokku viie aasta jooksul oli 1,5 miljonit – me ei saanud sellest midagi. Ei ole väga tõsiseltvõetav see hädaldamine, et teda rahaliselt ei toetatud.
Kui vastata sellele küsimusele, et kui ta oleks olnud esinumber ja saanud rohkem hääli – meie kalkulatsioon oli selline, et tõenäoliselt oleks ta saanud suurusjärgus 50 000 häält, kui ta oleks olnud esinumber ja kogu ülejäänud nimekiri oleks saanud kokku võibolla 5000 tuhat häält. Me oleksime täpselt samas kohas, kus täna. Vahe on ainult selles, et ta saaks käia ringi ja öelda, et ta on Liivimaa parim ratsutaja.
Erakonnas on nüüdseks «puhastustöö» tehtud või teil on fraktsioonis ja erakonna tulevases juhatuses «agendid» alles?
See mats või raputus, mis praegu on toimunud, on ikkagi päris võimas ja kindlasti ta settib veel. Kindlasti ei ole lahkujate hulk lõplik – nii liikmete, fraktsiooni kui ka kohalike omavalitsuste volikogude mõttes. Usun, et lähipäevil toimub veel mingeid liikumisi. Ega me täpselt ei tea, sest sündmused liiguvad dünaamiliselt ja kiiresti.
Veelkord rõhutan – see, mis meie otsuse tingis eile oli selge ja ratsionaalne mõistmine, et mida kauem me venitame otsuste tegemisega, seda suurem see kahju lõpuks on. Seda suurem on väljaastuvate ja väljavisatavate inimeste hulk ja seda suurem on erakonna lõhkiminek rohujuuretasandil. See tuleb kiiresti ära lõpetada.
Lahkame ükshaaval neid süüdistusi, mis vastastel teie vastu on olnud – esmalt Mart Helme väidetav väljaütlemine, et Putin peab Ukrainas «püha sõda». Mart Helme ise ütleb, et ta sellist sõnastust küll kasutas, aga ta tsiteeris patriarh Kirilli.
Me räägimegi tegelikult sellest, et meile on valetatud ja süüdistajate näol on tegemist valetajatega. Meil oli riigikogu fraktsioonis selleteemaline arutelu, kui hääletusele tuli riigikogus MPEÕK-i teemaline avaldus. Juhatuses ei olnud see mingi päevakorrapunktina vaid see oli lihtsalt juhatuse laua taga toimunud kohvivestlus. Mõlemal koosolekul põhimõtteliselt taust on sama – Mart ütles, et te keegi ei ole lugenud Kirilli avaldust ja mina olen seda originaalis lugenud ning avaldus oli selline ja selline… Selle põhjal, mida ta refereeris on talle omistatud, et justkui tema ka oleks neid sõnu öelnud. See on valelik.
Kõik küsivad minult, et mis siis on teie positsioon Ukraina osas ja ma imestan, et ma pean iga kord seda jälle usutunnistuse korrutamise viisil üle rääkima. Meie positsioon on algusest saadik olnud täiesti ühene ja selge. Kõik me mõistame, meie erakonnas ja Eestis, et Ukraina võitleb oma iseseisvusese eest, oma ellujäämise eest, Venemaa on agressor ja Venemaa sõda on äärmiselt julm ja kole. Siin ei ole mingit vaidlust.
Mille üle on vaidlus ja mille üle me oleme algusest saadik olnud valitsuse suhtes väga kriitiline? Vaidlus on selle üle, kui palju inimesi me võtame Ukrainast Eestisse. Me teame, et suur osa neist tuleb Ida-Ukrainast, on venekeelsed ja venemeelsed. Neid on üle 100 000 siia tulnud ja selle hulgas on väga ohtlik viies kolonn Eestis. Kui suur osa meie riigieelarvest kannab välja Ukraina aitamist? Me räägime aastas umbes 400. miljonist eurost, mis Eesti maksumaksjate õlgadele läheb. Täna on automaksu lõpphääletus riigikogus ja automaks peaks sisse tooma umbes 200 miljonit eurot aastas. Kui palju me saame endale lubada oma relvade ja laskemoona äraandmist, olles ise piiririik? Need on asjad, kus me oleme valitsust kritiseerinud ohtlikku ja riskevõtva käitumise eest.
See ei puutu sellesse, kas me toetame Ukrainat või kuidas me suhtume Venemaa rünnakusse. See on kõik arusaadav ja lihtne – me toetame Ukrainat. Aga me ei toeta Eesti inimeste vaesekstegemist, me ei toeta Eesti venestamist ja Eesti relvistustamist.
Te rääkisite ka ise erimeelsustest, mis vastasleeril oli. Seesama vastasleer on öelnud, et teie ja Mart Helme ei suuda taluda kriitikat ja võtate kõike isikliku rünnakuna.
Vastupidi, ma talun kriitikat väga hästi ja ma olen leebe kui lõunatuul. Inimesed räägivad mulle aasta otsa ja tulevad nädalast-nädalasse ühe ja sama jutuga. Iga kord saavad aina pahasemaks, kui ma selle ühe ja sama jutu tagasi lükkan. Nüüd jõuame sellesama demokraatia küsimuseni erakonnas. Erakonna kongress hääletas eelmisel aastal mind esimeheks 90-protsendilise toetusega selle platvormi pealt, mille ma erakonnale esitasin. Ma väga selge sõnaga ütlesin, et mina ei lase EKREt «kodustatud opositsiooniks» muuta. Mina ei lase meid panna reservaati, kus meil on lubatud teemad, millel me võime plõksida ja reservaadist väljapoole jäävatele teemadele me eksida ei tohi. Ma ei lase seda teha. Me oleme võitluslik erakond ja me ei lase ennast panna raamidesse. Sellele ma sain 90 protsenti toetust.
See juhtimismudel mis meil on olnud on kestnud 12 aastat – alates 2013. aastast, kui me erakonna loomist alustasime. Nüüd tulevad minu juurde inimesed, needsamad inimesed kes täna on välja arvatud või välja läinud, ja räägivad mulle kuust kuusse, kuidas ma pean nendega hakkama võimu jagama, kuidas me peame erakonna juhtimismudelit muutma ja kuidas ma pean hakkama nende poolt ette antud retoorikat ja teemasid kajastama. Kulla sõbrad, teil ei ole mandaati. Milline kuningas ära suri ja teid kuningaks tegi, et te tulete mulle ütlema, kuidas ma pean erakonda juhtima ja kui ma ei juhi nii nagu te ütlete, siis te hakkate laamendama? Ühte ja sama «ristiisalikku» pakkumist, et «kuula meid ja siis me ei tule sulle kallale» ma olen pidanud kuulama juba poolteist aastat. See ei ole küsimus sellest, et kas ma talun kriitikat või kas ma kuulan häid nõuandeid. See ei ole isegi nõuanne vaid nõue – mina pean neil laskma erakonda juhtida ja siis nemad lasevad mul olla erakonna esimees. No nii ei saa.
Muutuste soov erakonna seest tuli peale riigikogu valimisi?
Siis ta muutus palju intensiivsemaks, jah, ja see murdepunkt kahtlemata seal oli. Riigikogu valimiste tulemus oli ka selles mõttes katalüsaator, et erakonnas tekkis üleöö väga suur hulk inimesi, kes olid väga kibestunud ja pettunud – kes lootsid saada riigikogusse aga kes jäid välja riigikogust. Ernits näiteks. Ja kes olid väga viljakas pind, kuhu külvata rahulolematust ja protesti senise erakonna liini ja juhtimise vastu.
Misasi on peavoolupartei?
Eestis on see, mida ka läänes nimetatakse «ühispartei». Vanasti me rääkisime kartellierakondadest, põhimõtteliselt räägime samast asjast. Lipsuvärv on erinev, logo värv on erinev, natuke erinevat poliitilist juttu aetakse, aga suurtes küsimustes on see, mille kohta öeldakse «liberaalne baaskonsensus» –rohepööre peab tulema, homovärk peab olema, iseseisvust Brüsselile anname ära nii palju kui küsitakse, immigratsiooni küsimustes me ei saa midagi teha. Nendes suurtes küsimustes on ükskõik, kas sa nimetad ennast vasakpoolseks, parempoolseks, liberaaliks, tsentristiks – kõik on ühesuguses baaskonsensuses. Meie ei kuulu sellesse «ühisparteisse». See, mis meil toimus erakonna sees praegu oli katse nügida meid sinna «ühispartei» osaks. Selle katse me lõpetasime ära.
Te räägite justkui Madison ja Valge oleks tahtnud, et EKRE muutuks justkui sotsideks, aga tegelikult ju see asi nii mustvalge ei ole. Nad tahtsid, et EKRE tegutseks rohkem läbimõeldult, kasvõi näiteks ei sõimaks Martin Heremit ja Eesti kaitsevõimet. Miks te vastu olite, et asju rohkem läbi mõelda? See on ju alati hea asi.
Esiteks tuleb öelda, et ma ei sõimanud Martin Heremit vaid kritiseerisin teda teravalt. Siin me jõuamegi selle «ühispartei» baaskonsensuseni. «Ühispartei» baaskonsensus ütleb, et ei ole lubatud kritiseerida seda, et Eesti andis ära kõik oma kahurid ja kogu oma laskemoona. See, kui sa seda ütled teeb sind kohe putinistiks ja seab kahtluse alla selle, et sa pooldad Ukrainat selles sõjas. Nii ei saa. Kui me anname ära oma kahurid, laskemoona, tankitõrjerelvad ja pioneerivarustuse, siis me muutume kaitsetuks olles ise piiririik Venemaaga. See on Eestile ohtlik tegevus.
Mul vastutustundliku poliitikuna ja inimesena, kes hoolib Eestist ei ole mingit õigust siin lihtsalt suu kinni hoida, sest baaskonsensuses on kokku lepitud, et seda tegevust kritiseerida ei tohi. See oli see, mida tegelt ju taheti – et on teemad, mida kritiseerida ei tohi. Vabandust väga, ma ei lase ennast sellesse raami joonistada.
Teine asi, mida teile on ette heidetud on see kurikuulus raadiosaade «Räägime Asjast». Miks seda saadet üldse teha? See saade juba siis, kui te valitsuses olite põhjustas probleeme ja juhtis inimeste tähelepanu teemadelt kõrvale.
Jään täiesti ristivastupidisele arvamusele. See on esiteks parim raadiosaade Eestis üldse, parim jutusaade ja kõige informatiivsem poliitika jutusaade üldse ja see on ju minu kõige otsesem kanal meie toetajatega. Filtreerimata ja otsene kanal. Mitte ta ei juhtinud tähelepanu asjadelt ära vaid juhtis tähelepanu asjadele, mida meie tahtsime rääkida.
Vastab tõele – lakkamatult on mulle avaldatud pidevat survet selleks, et me seda raadiosaadet enam ei teeks. Vanasti käis mulle seda rääkimas Jüri Ratas, siis kui me valitsuses olime. Nüüd käib mulle seda juttu rääkimas kuust-kuusse Jaak Valge. Mina ei tea, mis neid ühendab, et neile mõlemale ei meeldi raadiosaade «Räägime Asjast», aga ma vaatan seda asja niimoodi, et meie erakonna kõige parem kanal otse suhtlemiseks oma tuumikvalijaga tahetakse kinni panna. Miks ma peaks sellega nõus olema?
Me tegime ka eile põhjaliku analüüsi. Valimiste teise koha võtsid meilt ära Silver Kuusik ja Jaak Valge, kui nad alustasid kolm nädalat enne valimisi meedia ja lekitamiste kaudu erakonna, erakonna esinumbri ja erakonna esimehe mustamist. Nemad olid need, kes meile selle viimase umbes 10 000 häält maksma läksid, et me seda teist kohta ei saanud. Peaks peeglisse vaatama, mitte tulema kritiseerima erakonna esimeest, kes terve valimiskampaania lõpusirge tegeles nende poolt õhku visatud pasarahe klaarimisega. Ma küll ei võta siin vastutust selle eest.
Riigikogu valimiste puhul aina selgemaks saab, et need ei olnud ausad valimised ja e-valimistega kanditi hääli ümber nii, et ohohoo. Kui ma pean endalt küsima, et mis mu viga on, siis mu viga on väga lihtne – ma ei anna neile järgi selles nõudmises, et EKRE peaks muutuma peavooluparteis, mis on kodustatud ja mis teatud teemadel kriitikat ei tee. Ma ei ole nõus lõpetama ära jõulist, reljeefset ja meie valijate eest seisvat poliitilist tegevust. See on mu viga. Niipea, kui ma oleksin nõus taltsaks hakkama, niipea suur osa mu probleeme laheneks.
EKRE valijaid on ju väga erinevaid. On karmima vaatega valijaid, on lahjemaid konservatiive, kes Isamaad valida ei taha. Teie olete nüüd selle «karmim» seltskond nüüd?
Ma arvan, et me oleme jõulised ja peamegi olema jõulised vaadates seda, kuidas Eesti elu on läinud alla Kaja Kallase juhtimisel ja vaadates, kui kehvas seisus me oleme. Minu meelest selline taltsas, nämmutav, ettevaatlik ja arglik kriitika nende vigade suhtes, mis tehakse – ausalt öeldes teenib keda? Teenib ju neid, kes selle kriisi meile on toonud, mis ühiskonnas praegu kobrutab. Neil on siis lihtsam edasi olla.
Ma tean väga hästi, kes meie valija on ja loomulikult arvestame praegu, et selle madina taustal tuleb ette näha seda, et mingi perioodi jooksul me kaotame toetust ja tuleb ette arvestada, et mingi hulga liikmeid me kaotame. Aga kui see langus on läbi ja kui tolm on langenud, siis sealt edasi oleme me tugevamad, meie rivi on sirgem, meie ideoloogia on selgem, meie sõnumid muutuvad «koherentsemaks» ja juhtimine efektiivsemaks. Sealtmaalt edasi algab tõus.
Kas te ei karda, et EKRE-st saab nišipartei, sest lahjem konservatiiv läheb Jaak Madisoni või Jaak Valge taha?
Ei karda. Me ei tea üldse, kuhu nad lähevad või mis neist saab. Kui ma kuulan nende plaan B juttu sellest, et nad teevad uue erakonna, siis vabandust väga – ma ei näe seal inimesi ei mahus ega võimekuses. Ma olen üles ehitanud ühe erakonna, olen 12 aastat erakonda üles ehitanud ja tean, kui suur töö ja ränk vaev see on. Soovin ainult neile tuult tiibadesse ja jõudu, kui nad hakkavad erakonda ehitama. Sealt ei tule midagi.
Allikas:
https://tv.postimees.ee/8039428/otse-postimehest-martin-helme-jaak-madison-on-erakonnale-volgu
