Kanal 2 näitab täna õhtul kell 22.30 kliimapettusi paljastavat filmi “Külm tõde” (film kliimast), mida EKRE esitles kevadel kinos Artis, kuid mille näitamist piirati mitmel pool maailmas ning sotsiaalmeedias ning mille pärast Artis kultuurimarksistide rünnakute alla sattus.
See film annab ülevaate, miks ja kuidas meil üldse kliima on pidevas muutumises, nii soojenemisel kui ka jahenemisel. Kõik CO2 kummardajad võiksid vaadata seda filmi vähemalt kohani, kus räägitakse lahti, mis meil lisaks pilvedele kosmosest tuleb. Keegi ei vaidle selle vastu, et igapäevaselt kuskil linnas või tehase juures hingata puhtamat hapnikku, aga me ei ole jumalad, kes suudavad kliimat muuta.
Praegu käib rohepöörde eestvedamisel rahva tagant varastamine ja rikkuse ümberjagamine. Samuti maailmakorra muutmine.
Üks, kes filmitegijatega suhtles, et seda dokumentaali ka Eestis suurel ekraanil näidata, oli EKRE Riigikogu saadik, endine keskkonnaminister Rain Epler.
„Külm tõde“, mis paljastab kliimahäire kui väljamõeldud hirmu, millel puudub teaduslik alus. See film näitab, et peavoolu-uuringud ja ametlikud andmed ei toeta väidet, et oleme tunnistajaks äärmuslike ilmastikunähtuste – orkaanide, põudade, kuumalainete, metsatulekahjude ja muu – sagenemisele. See lükkab kindlalt ümber väite, et praegused temperatuurid ja atmosfääri CO2 tasemed on ebatavaliselt ja murettekitavalt kõrged. Vastupidi, võrreldes Maa ajaloo viimase poole miljardi aastaga on nii praegused temperatuurid kui ka CO2 tase äärmiselt ja ebatavaliselt madalal. Meil on praegu jääaeg.
Samuti näitab film, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu CO2 taseme muutumine (see on palju kordi muutunud) oleks kunagi minevikus kliimamuutusi “põhjustanud”.
Miks siis meile ikka ja jälle öeldakse, et inimtegevusest tingitud katastroofiline kliimamuutus on ümberlükkamatu tõsiasi? Miks meile öeldakse, et puuduvad tõendid, mis sellele vastu räägiksid? Miks öeldakse meile, et igaüks, kes seab kahtluse alla “kliimakaose”, on “lamemaalane” ja “teaduse eitaja”?
Film uurib kliimamuutuste taga oleva konsensuse olemust. See kirjeldab kliimapoliitika rahastamise algust ja triljoni dollari suuruse kliimatööstuse tõusu. See kirjeldab sadu tuhandeid töökohti, mis sõltuvad kliimakriisist. See selgitab teadlastele ja teistele avaldatavat tohutut survet mitte seada kahtluse alla kliimaalarmismi: rahastusest ilmajätmine, teadusajakirjades artiklite avaldamisest keeldumine, sotsiaalne tõrjumine.
Kuid kliimahäire on palju enamat kui raha ja töökohtade loomine. Film uurib kliimapoliitikat. Kliimahirm oli algusest peale poliitiline. ”Süüdlane” oli vabaturu tööstuslik kapitalism. Lahenduseks olid kõrgemad maksud ja suurem regulatsioon. Kliimahäire on algusest peale meeldinud neile rühmadele, kes pooldavad suuremat valitsust. Kliimahäire taga on suur poliitiline lõhe. Kliimahirm meeldib eriti kõigile, kes on seotud mõne ebaselgete eesmärkidega avalikult rahastatavas asutusega. See hõlmab suures osas riiklikult rahastatavat lääne intelligentsi, kelle jaoks kliima on muutunud moraalseks ettekäändeks ja õigustuseks peaaegu kõigele. Nendes ringkondades on kliimahäire kritiseerimine või kahtluse alla seadmine sotsiaalse etiketi rikkumine.
Film sisaldab intervjuusid mitme väga silmapaistva teadlasega, sealhulgas professor Steven Koonin (raamatu “Unsettled” autor, Caltechi endine rektor ja asepresident), professor Dick Lindzen (endine Harvardi ja MIT-i meteoroloogiaprofessor), professor Will. Happer (Princetoni füüsikaprofessor), dr John Clauser (2022. aasta Nobeli füüsikaauhinna laureaat), professor Nir Shaviv (Racah’ füüsikainstituut), professor Ross McKitrick (Guelphi ülikool), Willie Soon ja mitmed teised.
Filmi kirjutas ja lavastas Briti filmitegija Martin Durkin ning see on järg tema suurepärasele 2007. aasta dokumentaalfilmile The Great Global Warming Swindle. Filmi produtsent on Tom Nelson, kes on kahe aastakümne jooksul põhjalikult uurinud kliimadebati küsimusi. #ClimateTheMovie on alates 21. märtsist 2024 paljudes veebipõhistes kohtades tasuta saadaval.
Selle filmi linastusele Artises järgnes ajalehes Sirp kultuurimarksisti rünnak nii kino kui ka kinotöötaja vastu. Ja loomulikult, nagu punastele ikka kombeks, ei vaieldud ühegi faktiga, mida filmis oli esitletud, lihtsalt sõimati nii kino kui inimest.
