Tallinnas Hirvepargis avaldati laupäeval traditsioonilisel kõnekoosolekul austust 1987. aastal toimunud okupeeritud Eesti esimese avalikule poliitilisele meeleavaldusele.
Miitingust osavõtnud nõudsid tõe avaldamist Molotov-Ribbentropi 23. augusti 1939 sõlmitud lepingu salaprotokollide kohta, mille alusel jagati Euroopa mõjusfäärideks. Kõnekoosolekul osales ka vabadusvõitleja, EKRE liige Eve Pärnaste.
Ajaloolane, Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Anti Poolamets: “Molotov-Ribbentropi pakti ning Hirvepargi meeleavalduse aastapäeval pandi alus Eestis kõige meelekindlamale iseseisvusaate eest seismisele. Täna ongi hea hetk meelde tuletada, kuidas 23. augustil 1987 Hirvepargi meeleavalduse korraldanud MRP avalikustamise Eesti grupp algatas järgnevalt erakonna loomise, mis 20. augustil 1988 päädis Nõukogude Liidu võimualal esimese mittekommunistliku, tegeliku iseseisvuse eest seisva erakonna loomisega. Eve Pärnaste on olnud justkui indikaator, kes jälgib, kas iseseisvusaatega on kõik korras. 1988-1992 andis Eve endast kõik, et iseseisvust õigusliku järjepidevuse alusel taastada. 1992. aasta Riigikogu valimistel käisidki kodanike komiteede hiiglasliku töö tulemusel hääletamas vaid eesti kodanikud. Samas tekitas Eesti poliitikas kohalikel valimistel valimisõiguse jätkuv lubamine vene kodanikele ja mittekodanikele süsteemse vea. Viga tuli sisse juba Põhiseaduse Assamblees. Läti jäi endale kindlaks ning kunagi mittekodanike valimisõigust ei võimaldanud. Tänaseks on Eestist palju raskemas stardipositsioonis alustanud Lätis seetõttu välismaal sündinud inimeste osakaal juba väiksem, kui Eesti elanike hulgas.
Selle riigiõigusliku kurioosumi, et vene kodanikud ja hallipassimehed valivad Eestis kohalikku võimu, likvideerimise eest seisis EKRE oma programmis algusest peale, kuni kümme aastat hiljem – 2025 see teoks sai. Eesmärgi saavutamisel oli EKRE igati ERSP vääriline ning ei andnud vaatamata jõulisele survestamisele ning ähvardamisele alla, vaid nõudis ka mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmist.
See õnnestuski ning hoidsime ära mittekodanike valimisõiguse kirjutamise põhiseadusesse. Ka Isamaa oli seda valmis lubama, aga põhiseaduse kõrge lävendi tõttu ei tulnud hääled kuidagi kokku ning lõpuks alistusid ühispartei liikmed EKRE järjekindluse ees.
Kahjuks lahustus ERSP vaim peale 1995 aasta ühinemist Isamaaliiduga väga kiiresti, sest globalismi lained lõid Isamaa juhtkonnal üle pea ning kindlameelne rahvuslik mõtteviis asendus järk-järgult liberaalidelt laenatud ideedega, isegi vasakäärmuslusest sisse imbunud vaadetega, näiteks Euroopa föderalismi üha usinama toetamisega. Kogu aeg on nende ridades keegi, kes leiab, et Isamaa ei ole piisavalt liberaalne ning see on viinud hulga pooldumisteni. Parempoolsete nime all eraldus Isamaast veel hiljuti üks vasakpoolsete seltskond. Miks peakski rahvuskonservatiivid liberaalsed olema?
Eve Pärnaste nägi Eesti poliitikas pikka aega suurt tühimikku ERSP aadete edasikandmisel, ent kuus aastat tagasi leidis ta, et enam ei saa uuesti poliitikas kaasalöömisega oodata, sest pärast pikka ootamist on EKRE näol Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei aadete edasikandja olemas.
Kahjuks on tõsiasi ka see, et kui eesti rahvas end vabaks laulis ja rahvuslased hakkasid õigusliku järjepidevuse alusel loodavat riiki ehitama, toibusid endised kommunistid kiiresti ning tegid sel ajal oma riigi, millega kaaperdada kõike, mis kätte jääb. Mõned ekskommunistide parteid läksid varastamise tõttu kiiresti pankrotti, aga üks päästeti kordi ja kordi, isegi peale suurejooneliste afääridega vahelejäämist, õigussüsteemis vohava korruptsiooni tõttu. Nii nad jäidki „abistavate käte“ toel ligi kolmekümneks aastaks võimule ning endise nomenklatuuri haisupahvakad katsid kogu riigi. Isegi täna istub üks endine partorg Riigikogu juhatuses, enamus teisi on endale „väärilised“ järeltulijad kasvatanud ja kirjutavad nüüd memuaare, milles kiitlevad, kui targalt nad talitasid, et kommunistlikusse parteisse astusid ning tänitavad nende kallal, kes oma elu ja vabaduse okupantide vastu seismisel kaalule panid. Üheks ajastu sümboliks on Andrus Ansipi suguse kalestunud nomenklatuuritegelase pikaajaline tegutsemine peaministrina ja kõige tipuks Tartu aukodanikuks nimetamine. Samal ajal on pikki aastaid vanglas veetnud vabadusvõitleja Mart Nikluse kandidatuur sellele aunimetusele alati tagasi lükatud.
Aga me ei saa Eestit erukommunistide laastamise tallermaaks jätta. ERSP valimisloosung 1992 aasta valimistel „Eesti tuleb tagasi!“ vajab uuesti teoks tegemist.”
