Läinud neljapäeva õhtul kogunes Vändra kultuurimaja saal rahvast pilgeni täis – nad kõik tulid kuulama tuulikute teemal Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeest Martin Helmet ja materjaliteadlast Jüri Liivi.
Esimesena sai sõna Martin Helme, kes keskendus oma sõnavõtus tuuleparkide, taastuvenergia ja rohepöörde maksumusele. Ta tõi välja, et kaks erakonna juhti Kristen Michal (Reformierakond) ja Lauri Läänemets (SDE) on kahekesi võtnud vastu otsuse kulutada kiirkorras enne aprilli tuuleparkidele 2,6 miljardit eurot ning rõhutas, et see summa pole lõplik. Järgmise kaheksa aasta jooksul kulub taastuvenergia subsideerimiseks veel minimaalselt 15 miljardit eurot.
Martin Helme kummutas ka müüdi sellest, et tuule- ja päikeseenergia on kohtuavalt odav. Tänu meeletutele totatsioonidele on paberil elektriarvet võimalik väikesena näidata, aga tegelikult maksab kõik need miljardid kinni ikkagi tarbija. Seda kinnitab ise ka peaminister ja valitsuse ametnikud. Nii palju makse pole võimalik kokku koguda, kui neelab rohepööre.
Martin Helme tõi näiteks, et elektrivõrgu ümberlülitamisel hakkame me maksma sageduse hoidmise tasu 60 miljonit eurot aastas. Kodutarbijale näidatakse, et tema maksab selle eest 1,25 eurot kuus. See teeb siis ca 10 miljonit eurot. 50 miljonit jääb ettevõtjate ja tootjate kanda, aga nemad võtavad selle raha ju ilmselgelt tarbija käest.
Rahalise poole kõrval selgitas EKRE esimees tuuleparkide vastasust ka sellega, et see pole mitte kuidagi keskkonnasõbralik. Kui Virtsus ja Varblas on tuulikute kõrgus 45-65 m, siis uued tuugenid, mida plaanitakse rajama hakata on üle 300 m kõrgused. Tallinna teletorni kõrgus on nt 314 m. Tuulikute tiiva pikkus 90-120 m.
Nende ehituseks kulub tohututes kogustes betooni, rauda, haruldasi muldmetalle ja muudki. Kõigepealt on ainuüksi nende rajamine keskkonda kahjustav, hiljem pole aga võimalik neid utiliseerida. Probleeme tekitaks juba betooni taaskasutamine, tuulikute tiivad on aga tehtud materjalist, mida pole üldse võimalik utiliseerida.
Samuti avaldas Martin Helme rahulolematust viisiga, kuidas seda kõike tehakse – kohalikest inimestest rullitakse jõuga üle. Ei pöörata tähelepanu sellele, et tuuleparkide rajamisega inimeste elukeskkonna lähedale langeb kinnisvara ja miljööväärtus ja ka sellega mitte, et meil on juba näiteid, kuidas see mõjutab inimeste tervist.
Lahendus oleks Helme meelest see, et Eesti jätkaks 20-30 aastat põlevkivi energiaga ning selle aja jooksul ehitatakse tuumajaam, mis annaks omakorda järgmised 100 aastat odavat elektrit.
Teise esinejana astus üles materjaliteadlane Jüri Liiv, kes kinnitas, et tuuliku laba eluiga on kõigest kolm aastat ja labade utiliseerimine on tõepoolest võimatu. Need on tehtud materjalist, mida pole võimalik tükkideks lõigata.
Variant oleks teha maa sisse 150 m sügavune põletusahi ja need labad sinna sisse ajada, aga see on utoopiline.
Veel hullem lugu on Jüri Liivi sõnul päikesepaneelidega. Nende taaskasutamine või utiliseerimine ei ole üldse võimalik. Päikesepaneelides kasutatakse indiumit. Selle varud aga on maailmas praktiliselt läbi.
Tuuleenergiat pidas ta mõistlikuks vaid paikades, kus on ka hüdroelektri tootmine. Liivi pidas kõige mõistlikumaks lahenduseks energiaprobleemi lahendamiseks siiski tuumajaama rajamist.
Ta tõi välja väga huvitava fakti. Nimelt asub Eesti territooriumil tooriumi varusid nii suurel hulgal, et sellega saaks katta kogu maailma energiavarud 10 000 aastaks.
Rahvakohtumisel said sõna ka kohalikud inimesed – Urmas ja Maarja Maranik ning Kert Lapimaa MTÜst Looduse ja Inimese Eest MTÜ.
Urmas ja Maarja Maranik tutvustasid Põhja-Pärnumaa valda rajatavate tuuleparkide erinevaid planeeringuid ning tõid võrdluseks, et riikides nagu Saksamaa, Taani ja Iirimaa, kes on Euroopa suurimad tuuleenergia tootjad, on ka kõige kõrgem elektri hind.
Kõige viimasena üles astunud Kert Lapimaa rääkis infrahelist ja sagedustest, mis inimeste tervist mõjutavad.
Ürituse korraldas ja vestlust modereeris EKRE Põhja-Pärnumaa osakonna juht Helle Laantee.
