Esmaspäeval esitas EKRE fraktsioon kaitseminister Hanno Pevkurile arupärimise tuuleparkide kohta, mille segavast mõjust kaitsevõimekusele räägivad ka rootslased. Saadik Evelin Poolamets leiab, et valitsus on liigses tuulikuvaimustuses ja on kaitsevajaduse hüljanud.
Evelin Poolamets: “Reformierakonna valitsust on haaranud suur tuuleenergiavaimustus, kuid üks aspekt jääb selles rohelises tuhinas sageli tähelepanuta. Nimelt, tuuleparkide reaalne ja tõsine mõju meie riigi julgeolekule ning kaitsevõimele. Minister tundus mures olevat, kuigi ministri vastused olid nagu ikka Reformierakonna stiilis reaalsust eitavad.
Valitsuse energiapoliitika ei ole kooskõlas riigi julgeolekuga, vaid see poliitika on muutunud julgeolekuriskiks. Eesti Kaitsevägi, inimesed, kelle ülesanne on hoida ja kaitsta meie iseseisvust, meie õhuruumi ja meie merd, on andnud korduvalt märku, et tuulikud tekitavad raadiosignaalide häiringut. Kaitseväe Luurekeskuse ülema kolonel Ants Kiviselgi sõnul lühendavad tuulikud eelhoiatusaega ja raskendavad vastase tegevuse tuvastamist. Need pole oletused, need on mõõdetud faktid.
16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna on tuulikute poolt tekitatud raadiosignaalide häiringud ületanud elektrivälja tugevuse hajaasustuse normi koguni sajakordselt. Kordan: sajakordselt. Selline signaali häiring ei ole lihtsalt müra, see on oht. Oht, mis puudutab mitte ainult tsiviilkommunikatsiooni, vaid meie Kaitseväe operatiivvõimekust. See tähendab, et me ei pruugi õigel ajal tuvastada vaenulikku tegevust. See tähendab, et me riskime pimeduses olemisega.
Veelgi tõsisem on olukord merel. Mereväe ülema kommodoor Ivo Värgi sõnul mõjutavad meretuulikud otseselt Eesti mereseirevõimet ja võivad raskendada isegi relvasüsteemide, sealhulgas laevatõrje rakettide kasutamist.
Kui Saaremaast lääne poole kavandatud meretuulepark katab ala, mis ulatub 50 kilomeetrit põhjast lõunasse, ja kui 50 kilomeetrit laiuti, siis on see sisuliselt radarit varjav barjäär. Kas tõesti ehitame omaenda radaritele füüsilisi takistusi? Kas tõesti takistame iseenda seirevõimet, samal ajal kui oht idapiiril ei ole mitte kadunud, vaid järjest akuutsem? Samal ajal kui NATO rõhutab vajadust tugevdada kollektiivkaitset, suurendada eelhoiatusvõimekust, me rajame takistusi nendele võimekustele.
On äärmiselt oluline küsida, milliseid analüüse on tehtud enne, kui need arendused rohelise tule saavad. Millised on mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium saab sekkuda, kui tuulepargid ohustavad radari, luureseadmete või laevade tööd?
Meile on teada, et Rootsi, kes on julgeolekult üks põhjalikumaid ja süsteemsemaid riike Euroopas, lõpetas meretuuleparkide arendamise oma idarannikul just nimelt julgeoleku kaalutlustel. Kas me oleme Rootsist rumalamad või lihtsalt vähem ettenägelikumad? Ükski energialahendus ei tohi tulla riigikaitse arvelt. Riiki ei kaitse tuulikud ega rohelised loosungid, vaid Kaitsevägi, kes vajab oma tööks toimuvat luuret ja seiret.
Me peame peatama tuuleparkide arendamise kõikidel nendel aladel, kus on tuvastatud või võimalik tõsine mõju kaitseotstarbelisele infrastruktuurile. Kaitseministeerium peab olema igas planeeringus mitte lihtsalt kaasatud, vaid olema otsustav osaline.
Head kolleegid! Rohepööre ei kaalu üles meie kaitsevõimet. Kui me selle loogika vastu eksime, siis ei küsi me enam, kui palju energiat suudab toota tuul, vaid kui palju maksab meie suveräänsus.”
