Kuigi tuuleenergiat esitletakse avalikkusele kui rohelist ja jätkusuutlikku lahendust, räägib tegelikkus sootuks teist keelt. Tuuletööstus kahjustab meie looduskeskkonda, langetab elukvaliteeti ja seab ohtu inimese tervise, kirjutab Riigikogu liige Evelin Poolamets (EKRE).
Eestisse plaanitakse enam kui 1000 tuulikut koguvõimsusega 6300 MW – kuigi kogu riigi elektritarbimine on keskmiselt vaid 1000 MW. Küsimus pole enam energiapuuduses, vaid ületootmises. Kellele me seda energiat toodame? Kas tõesti tuleb ohverdada Eesti loodus ja inimeste tervis, et toota elektrit, mida me ise ei vaja?
Ühe tuuliku rajamiseks raadatakse ligikaudu kaks hektarit metsa
Enne täiemahulist tuuleparkide planeeringute algust saatis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium omavalitsustele kirja, milles rõhutas, et tuuleenergeetika arendamisel tuleb alade valikul lisaks riigikaitselistele piirangutele arvestada ka teiste piirangute ja väärtustega. Näiteks peab jääma toimima rohevõrgustik. Lisaks tuleb kaitsta loodus- ja muinsuskaitselisi väärtusi ning vältida Natura aladele ebasoodsat mõju. Rõhutati ka väärtuslike põllumajandusmaade sihtotstarbe säilitamist.
Tegelikkus on soovitustega karjuvas vastuolus. Tihti kavandatakse tuuleparke looduskaitsealade lähedusse või otse rohevõrgustiku aladele. Hiigeltuugeneid planeeritakse muinsuskaitsealuste hoonete lähistele ja kaunid pärandmaastikud muudetakse suures osas Eestis tööstusmaastikeks. Näiteks asuvad Vihula, Sagadi, Palmse ja Muuga mõis Lääne-Virumaal vaid mõne kilomeetri kaugusel kavandatavast tuulepargist. Need piirkonnad on olnud Eesti loodusturismi ja kultuuriloo sümbolid.
Tuugenitööstus haardest ei jää välja põllu- ega metsamaa, mistõttu läheb kaotsi väärtuslik maatulundusmaa. Ühe tuuliku rajamiseks raadatakse ligikaudu kaks hektarit metsa. Kui rajatakse sadu tuulikuid, seisab Eesti silmitsi ulatusliku metsade hävitamisega. Tuuletööstust arendatakse looduse arvelt ning kaasneb massiivne taristu: alajaamad, kõrgepingeliinid, juurdepääsuteed ja karjäärid. Need nõuavad tohutult ressursse ja hävitavad loodust.
Unetus, peavalu, ärevus
Tuulikute kahjulik mõju ei piirdu ainult keskkonnaga. Paljud, kes elavad tuuleparkide lähedal, kurdavad unetust, peavalu, ärevust ja keskendumisraskusi – sümptomeid, mida seostatakse mürasaaste ja infraheliga. Riigikohus on leidnud, et pikaajaline müra kahjustab inimese psüühilist heaolu. Samas puuduvad Eestis sõltumatud uuringud, mis kinnitaksid tuulikute ohutust. Kui teaduslik kindlus puudub, tuleb eelistada inimeste tervist arendajate kasumile.
Eestisse planeeritavate kuni 300 meetri kõrguste hiigeltuulikute keskkonnamõjusid pole siiani põhjalikult uuritud. Mürataset hinnatakse teoreetiliste mudelite põhjal, kuid reaalsed mõjud võivad ulatuda kaugemale ja olla palju tõsisemad.
Mis saab tuulikutes nende eluea lõppedes?
Tuulikute keskkonnakahju ei lõpe nende püstitamisega. Vähe on räägitud, mis saab tuulikutest nende eluea lõppedes, eriti kui tuulikuid haldav ettevõte satub raskustesse. Ühe tuuliku utiliseerimine maksab 0,5–1 miljon eurot. Kui 300-meetrine mahajäetud tuulik muutub ohtlikuks, saab sellest omavalitsuse probleem. Kust leitakse demonteerimiseks vajaminevad vahendid? Kuidas tulevad toime jäätmekäitlejad, kui ainuüksi ühest tuulikulabast tekib 26 tonni mürgist bisfenool A-d sisaldav jääde, millega ei osata muud peale hakata kui see maha matta? Nendele küsimustele ei taheta vastata.
Kui täna planeeritavad tuulikud 20–25 aasta pärast töö lõpetavad, tekib üle saja tuhande tonni ohtlikke jäätmeid, mida ei saa taaskasutada. Tuuleenergia rahaline „kasu“ on samuti petlik. Elektritootmiselt makstav keskkonnahäiringu tasu ei korva tegelikku kahju, mida tuulepargid elukeskkonnale ja kinnisvarale tekitavad. Uuringud näitavad, et kinnisvara väärtus tuuleparkide läheduses langeb keskmiselt 17–23%. Kui isegi mobiilimasti lähedus võib kinnisvara hinda mõjutada, siis tuulikute mõju on mitu korda suurem.
2024. aastal tootis tuuleenergia keskmiselt vaid 20% oma paigaldatud võimsusest. Kui tuult pole, tuulikud seisavad. Külma ilmaga vajavad nad elektrisoojendust, muutudes ise elektritarbijaks. Samal ajal puudub Eestis piisav salvestusvõimekus, mis muudab süsteemi ebastabiilseks ja sõltuvaks välistest allikatest. Sellises olukorras ei saa loota odavale ega kindlale energiale.
Surve kohalikele omavalitsutele
Kõige tipuks kasutatakse omavalitsuste mõjutamiseks järjest jõulisemat survet. Näiteks Vinni vallas kaebasid arendajad volikogu otsuse kohtusse ja ähvardasid esitada 275 000 euro suuruse kahjunõude n-ö saamata jäänud tulude katteks. See pole enam õiglane planeerimisprotsess, vaid majanduslik surve, mis ei kuulu demokraatliku ühiskonna juurde.
Paljud elanikud ei tea, et nende kodukanti plaanitakse tuuleparke. Avalikud arutelud on sageli kas halvasti korraldatud või ei soovita inimesi teadlikult kaasata.
Seepärast on aktiviseerunud kodanikuliikumised, korraldatakse meeleavaldusi ja kogutakse allkirju. Kogukondadel on kindel sõnum: meie häält ei tohi eirata.
Maainimene ei taha oma tagaaeda tuhandeid undavaid tuulikuid. On selge, et sügisestel omavalitsuste valimistel saavad tuulikuid pealesuruvad poliitikud valijatelt hundipassi. Poliitikasse tulevad kogukondade esindajad, kes seni on olnud apoliitilised, kuid kelle vastuseis tuuleparkidele sunnib neid nüüd aktiivselt kaasa lööma. See suurendab konflikti veelgi. Volikogu on rahva esindus, mitte välismaiste ärihuvide käepikendus.
Soovime Eestit, kus loeb rahva arvamus
Tuuleparkide teema ei ole pelgalt energiapoliitiline, vaid väärtusküsimus. Kas tahame Eestit, kus otsused sünnivad kohalike elanike osalusel, või Eestit, kus majandushuvid sõidavad üle inimestest ja loodusest?
Vastus saab olla vaid üks: me soovime Eestit, kus rahva arvamus loeb. Me ei luba muuta meie maad tuuleenergiatööstuse katsealaks – hiiglaslikuks elektrijaamaks, mis loodust hävitades ei taga isegi energiajulgeolekut.
Aastatel 2010–2024 on Eestis tuuleparke subsideeritud 367 miljoni ja päikeseparke 109 miljoni euroga. Kokku on taastuvenergeetikasse suunatud üle miljardi euro. Selle tulemuseks on ülikõrged elektrihinnad, mille tagajärjed on töökohtade kadumine, kapitali väljavool ning majanduskliima halvenemine. Eesti ettevõtete ja perede kindlustunne on Euroopa Liidu keskmisest palju madalam.
Taastuvenergia toetuste skeemil on ka sotsiaalne mõju, sest maksmine toimub kõigi elektritarbijate, sealhulgas väiksema sissetulekuga perede arvelt, kes maksavad proportsionaalselt rohkem. Samal ajal voolab raha suurinvestorite ja rahvusvaheliste korporatsioonide taskusse. See on varjatud ümberjagamine vaesematelt jõukamatele.
Irooniline on, et kui Eestil oleks homme vaja kaitsetööstust kasvatada, siis peaksime lootma juhuelektrile, päikesepaneelidele, mis toodavad siis, kui päike paistab, või tuugenitele, mis töötavad siis, kui tuul puhub. See on täielik strateegiline lühinägelikkus. Iroonilisel kombel rikastab Euroopa rohepööre just neid riike, kes meie väärtusi ei jaga. Enamus tuule- ja päikeseenergia seadmetest tuleb Hiinast, samamoodi nagu Saksamaa ostis varem odavat Vene gaasi. Raha voolab autoritaarsetesse režiimidesse, samal ajal kui Eesti inimesed kannavad kulud. Elame otse Venemaa piiri ääres, NATO idatiival, kus sõjaoht ei ole hüpoteetiline, vaid reaalne. Euroopa peab tõdema, et reaalpoliitika on tagasi koos tankide, droonide ja tuumaähvardustega. Sellises maailmas on riigi peamine kohustus rahvusliku julgeoleku tagamine, mitte süsinikuneutraalsuse saavutamine aastaks 2050.
Põlevkivienergeetika on kuulutatud tabuks, kuid just see tagab meile sisuliselt ainsa usaldusväärse kodumaise elektritootmise võimekuse.
Peame lõpetama rohepoliitika, mis pärsib meie arengut, ning keskenduma sellele, mis tagab, et iseseisev Eesti on ka kümne ja viiekümne aasta pärast olemas. See on riigimehelik, see on vastutustundlik ja see on eesmärk, mille suunas liikuda. Me ei saa lubada, et fanaatiline rohepoliitika nõrgestab meie kaitsevõimet ja iseseisvust. Vastasel juhul ei jää alles ei rohelist riiki ega vaba rahvast.
EKRE ei luba maha müüa Eesti maastikke, meie kodurahu ja meie laste tulevikku rohepoliitika nimel. Me ei luba seda, et ei arvestata inimeste ega keskkonna tegeliku heaoluga. EKRE võitleb selle eest, et hoida ära tuuleparkide rajamine Eesti loodus- ja elukeskkonda inimeste tervise ja turvalisuse arvelt.
Kohalikud valimised on rahva võimalus öelda oma sõna sekka. On aeg toetada neid, kes seisavad meie looduse, kogukondade ja terve mõistuse eest. Eesti ei vaja tuhandeid tuulikuid. Eesti vajab tugevat majandust, mille aluseks on taskukohane elekter.
