Riigikogu Eesti-Soome sõprusrühma vedav Anti Poolamets (EKRE) kohtus parlamendihoones Akadeemilise Karjala Seltsi (Akateemisen Karjala Seuran – AKS) esindajatega, kelle hulgas oli ka Reino Vähäkallio (1899-1980) pojapoeg Olavi Vähäkallio, kes on oma vanaisa järel olnud üks seltsi eestvedajaid.
„On väga eriline, et hõimuliikumise eestvedamist jätkab asutajaliikme pojapoeg, sest hõimusidemed ja peresidemed on ürgsed rahvaid ja hõime tugevalt koos hoidvad jõud,“ lausus Poolamets. „Kodumaa-armastus, oma keele ja kultuuri hoidmine, kaitsetahte kasvatamine, need aated ühendavad tänini Eesti ja Soome rahvuslasi.“
Oma algusaegadel keskendus selts tööle Ida-Karjalast pärit piiritaguste põgenike hüvanguks ja Karjala hõimude ühtsuse idee levitamisele. Hiljem pööras AKS erilist tähelepanu riigikaitsetööle. Seltsi seisukoht keeleküsimuses oli peamiselt autentne soome keel.
Talvesõjaks oli AKS saavutanud juhtpositsiooni kõigis olulisemates üliõpilasorganisatsioonides ja sektsioonides.
Lisaks oli AKS-il suur mõjuvõim Soome sisepoliitikas, kasvõi juba seetõttu, et selle liikmeskonda kuulus palju silmapaistvaid poliitilisi tegelasi.
1922. aasta veebruaris saabusid Helsingisse õpinguid jätkama kolm hõimusõdalast ja üliõpilast, karjalased Reino Vähäkallio ja Erkki Räikkönen ning põhja-pohjanmaalane Elias Simelius. Kõik nad olid osalenud viimases hõimusõjas, Ida-Karjala ülestõusus, mis oli just lõppemas ja milles idakarjalased olid mässu tõstnud Nõukogude võimu vastu.
AKS on soomluse vaimu hoidja juba 1923. aastast, kui Karjalat Vene impeeriumi haardest päästma läinud vabatahtlikud ühingu asutasid. Nad on olnud ühed Soome-Eesti silla innukaimad ehitajad. Nii ohtlikud sovettidele, et Stalini nõudel peale 1944. aasta vaherahu sõlmimisega seoses suleti. AKSi liikmed hakkasid siiski uuesti koos käima juba 1950ndate Klubi22 nime all (Kerho 22), ent nähtavamalt tuldi jälle avalikkuse ette 1990ndatel.
