Kolmapäeval oli Riigikogus menetluses opositsiooni eelnõu Vene ja Valgevene kodanike ning kodakondsuseta isikute valimisõiguse kohta ning seal kõnelenud EKRE saadik Anti Poolamets kutsus üles mitte lubama hallipassirahvast valimiskastide juurde.
“Esmalt rahvusvahelisest õigusest, mis puudutab mittekodanike valimisõigust, mis ongi kõige suurem erisus kahe eelnõu vahel ja mis teeb antud eelnõu selgeks, arusaadavaks, põhimõtteliseks, süsteemseks, kvaliteetseks.
ÜRO on vastu võtnud kaks kodakondsuseta inimesi käsitlevat konventsiooni. ÜRO 1954. aasta konventsioon sätestab kodakondsuse isikute õiguse saada tegeleda ettevõtlusega, saada tööd, haridust, sotsiaalset kaitset, pöörduda kohtusse, omada autoriõigust ja nii edasi. Kuid konventsioon ei kohusta kodakondsuseta isikute elukohariiki andma neile hääleõigust.
Võrreldes paljude maailma riikidega on kodakondsuseta isikute õigused Eestis praegu minimaalselt piiratud. Ja kodakondsuseta isikute valimisõigus on haruldane erand, mis praegu Eestis kehtib. Nii on öelnud näiteks rahvusvahelise õiguse doktor Jevhen Tsõbulenko, et õiguslikult ei ole kodakondsuseta isikute valimisõiguse piiramiseks takistusi. Pigem on kurioosum, et põhiseadusesse tahetakse lisada mittekodanike valimisõigust.
Meil puudub ka elementaarne riskianalüüs, sest me ei osanud paljusid dramaatilisi sündmusi ette näha. Näiteks miljonilisi masse mööda Euroopat marssimas kilomeetrite pikkustes kolonnides, kes tulid passideta ja kui hiljem nende isikuid tuvastati, siis seda oli väga raske teha ja massiliselt valetati ka oma asukohariigi suhtes. Siis kujutage ette, Eesti on selline riik, kes paneb põhiseadusesse kirja, et kui selline kolonn peaks saabuma, olgu idast või lõunast või kuskilt mujalt, kes on oma passid ära visanud ja valetavad ka politseiametnikele, ja nad on varsti kümnete tuhandete kaupa valijad, missugune riigiõiguslik signaal see on.
Kui meil on ohtlik aeg, siis me peaksime tegema olulisi otsuseid, mis tagavad Eesti Vabariigi julgeoleku ja tegelikult loksutavad lõpuks ometi paika ka meie kodakondsuse väärikuse. Seda ei jagata igal pool, seda ei jagata nagu humanitaarabi. Kodakondsus on õiguslik side riigi ja kodaniku vahel. Kui me tuletame meelde veel kaheksakümnendatel Eestisse toimunud massiimmigratsiooni, siis kas me oleme kõik unustanud?
Ja neid uusi massiimmigratsiooni laineid, kui Soome marssis üle Vene piiri kümneid tuhandeid iraaklasi, keda GRU ja FSB sinna sisse lubasid ja neile ka jalgrattaid jagasid. Kes oleks seda ette kujutanud, et kuskil põhjanaba ligidal, Põhja-Jäämere ligidal marsivad iraaklased üle Soome piiri? Ja meie kirjutaksime praeguse plaani järgi sisse, et oi kui kena, mittekodanike valimisõigus on meil eriline inimõigus, eriti kõrgelt kaitstud inimõigus. Vabandage, aga see on riigiõiguslik nihilism.
Nii nagu meie keeleseadus on nüri ja meil oleks justkui kolm riigikeelt juba – vene keel, inglise keel lisaks eesti keelele –, siis samamoodi on nüri meie kodakondsuse ja valimisõiguse teema. Kui ei ole olnud erakondadel mehisust seda asja ära otsustada varem, siis olgu see nüüd. Nii nagu me riigikaitse teemal teeme erakondadeülest koostööd, on sellised teemad, mis panevad paika riigi kodanike, valijate ja demokraatia alused. See on koht, kus erakonnad peaksid koostööd tegema.
Mul on kahju, et koalitsioon lükkas tagasi põhiseaduskomisjonis selle eelnõu. Ma rõhutan, et selliseid asju peaks tegema võimalikult suures koostöös, põhjalike läbirääkimistega. Nii et mul on täiesti arusaamatu, miks valiti äkilise eemaletõukamise meetod põhiseaduskomisjonis. Kas tõesti koalitsioon tegelikult ei tahagi Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta?
Tegelikult, mis asi oli see mittekodanike valimisõigus? Kui härra Tšaplõgin rääkis kollektiivsest karistamisest, siis mina ütlen, et see oli kollektiivne privilegeerimine, maailmas üliharuldane privileeg mittekodanikel moodustada võimuorganeid. See oli erakordne privileeg, mis ei saa lõputult kesta. Ja õnneks on väga paljud halli passi omanikud ja Vene kodanikud sellest aru saanud. Aegamisi on toimunud väga selge, selgete printsiipide alusel Eesti kodakondsuse omandamine.
Nii et keegi ei saa öelda, et ühelgi halli passi omanikul või Vene kodanikul ei ole seda võimalust. Ja üks esmane alus on riigi elust, ühiskondlikust elust võimalikult hea osavõtmise võime, mille juurde käib keeleoskus. Ja üks põhjus, miks paljud ei ole Eesti kodakondsust võtnud, on halb keeleoskus. Küllap see hakkab väga dünaamiliselt paranema väga kiiresti paljudel, kui me väärtustame oma kodakondsust, mitte ei jaga seda nagu humanitaarabi igasse maailma otsa.
Lätlased on väga suurepäraselt pidanud kõikvõimalike Max van der Stoeli survetele vastu ning olnud loomulikult sellepärast Kremli peksupoiss. Teda on sõimatud kõik need aastad selle eest, et nad on oma kodakondsust vääristanud, aga nad on olnud tugeva selgrooga ja Läti olukord on oluliselt paranenud. Ehk tõsi, ma ütleksin, et viskame Max van der Stoeli vaimu lõpuks ometi siit majast välja. Ükski komissar ei hakka meid kamandama, kui meie valime endale kodakondsuse põhimõtted selles saalis. Ülemnõukogu tegi oma suveräänsusdeklaratsiooni siis, kui 100 000 okupatsiooniarmee sõdurit oli sees, ja oli julge. Oleme meie ka nüüd väärikad.”
