Eesti võimupoliitika kohta võib öelda, et see pole enam mitte ainult röövellik, vaid on muutunud lausa jaburaks.
Selle nädala märgusõnaks olid riigivõlakirjad ehk valitsuse otsus võtta riigieelarve jaoks rahvalt tarbimislaenu. Seejuures ei häbenetud öelda, et tahetakse inimeste säästusid – seda ajal, mil maksu- ja hinnatõusud need säästud kiiresti ära söövad.
Seejuures tundus veel eriti ülbe ja provotseerivana rahandusminister Jürgen Ligi käitumine, kes ütles ajakirjanikele, et tema sajaeurost võlakirja ei osta, sest tal polevat selleks raha. Tegelikult andis roppsuine minister rahvale teada, et riigi pakutavad võlakirjad on rämps, millega tema ei riski. Keegi ei usu ju seda, et ministril pole isegi sadat krooni vaba raha – järelikult Ligi lihtsalt oma raha ei põleta ja laseb seda teha rumalal rahval.
Sotsiaalmeedias pakutakse välja, et alustagu riigivõlakirjade ostmisega riigi eliit ehk president ja ekspresidendid, ministrid, eurosaadikud, Riigikogu koalitsioonisaadikud, ettevõtjad, ja andku nad üldsusele teada, kui palju nad riigile laenu andsid – alles siis avab oma rahakoti ka tädi Maali. Kui veel avab, sest temagi on juba küllaga petta saanud.
Ligi käitus tegelikult täpselt samamoodi nagu eelmine rahandusminister Mart Võrklaev, kes asus otse Riigikogus õpetama, millised on automaksu puhul võimalused vähem maksta. EKRE esimees ja saadik Martin Helme küsis talt otse, et miks valitsus sellist maksu üldse kehtestab, kui minister vähemmaksmist propageerib. Sama on nüüd ka Jürgen Ligiga, kes teatas sisuliselt kogu Eestile, et võlakirjad on tegelikult pahn ja tema nendega ei riski.
Avalikkuses on väga palju räägitud sellest, et nn riigikaitsemaks või julgeolekumaks on tegelikult õilsa eesmärgi taha peidetud taskute tühjendamine. Valitsuse PR-osakond leidis ilmselt, et maksutõuse on kindlam peita sellise eesmärgi taha, millest inimesed keelduda ei saa – kes siis oma riigi kaitsevõimet tõsta ei tahaks? Tegelikult läheb raha “igale poole”, nagu tegi kord selgeks lapsminister Mart Võrklaev. Ja praeguse majandusseisu juures, mis jääb veel aastateks kriisiseisundisse, on päris kindel, et aastaks 2026 pole riigil mingeid võimalusi, et rahvalt võlakirjad välja lunastada.
Järgmine teema, millest sel nädalal palju juttu on, häirib rahva meeli kõige rohkem – kuidas saab samal börsil olevas Eestis olla elektrihind suvel 60 korda kallim kui Soomes? Asjapulgad üritavad igal tasemel selgitada, miks see nii on, võttes appi Estlinki vigastused, remondid elektrijaamades, tühjad veehoidlad jne, kuid kindlat ja usutavat ametlikku põhjendust pole. Ometigi olid veel paar aastat tagasi suvel kõik hinnad languses – nüüd pole suvisel ajal isegi koort või jaoks. Kas asi pole mitte vales majandusmudelis ja -juhtimises?
Seejuures käib endiselt meeletu tuulikute ja päikesepaneelide kiitmine, mis pidavat andma odava elektri – ja elektrihinnad on südasuvel laes. Üks inimene kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et kui pilves ilma või tuulevaikuse korral võetakse alternatiivina elektrit juhitavatest võimsustest, siis hoitakse ju paralleelselt elus hoopis kahte elektrisüsteemi ja kust see odav elekter siis tulla saabki? Samas teeb taastuvenergia põlevkivielektri kõrval odavamaks hoopiski see, et viimasele on külge riputatud meeletu kogus kvoote, makse ja trahve, tootmishind on tegelikult odav.
Kogu kliimavõitlus on absurdiga juba nii ära lörtsitud, et kel vähegi mõistust, keeraks sellele aegsasti selja, ka siis, kui mure Maa pärast on südames. Sellise strateegia, taktika ja seltskonnaga ei päästa Maad kuidagi, see-eest paiskab inimkonna kaosesse.
Nii elabki Eesti inimene kesk meeletuid valesid, vassimisi ja küünilist ülbust.
Uued Uudised
