Linnaliinibuss number 67, reede ennelõuna. Nagu ikka Tallinnas, kostab valjult vene keel ja sõna “Reform” paneb vene keele oskaja kõrvu kikitama. Selgub, et kaks kuuekümnendates meest räägivad valitsusest ja üha kallinevatest toiduainetest. Ja siis tuleb venekeelne fraas: “Küll need eestlased hakkavad kord Nõukogude Liitu tagasi igatsema!”
Ei hakka. Päris kindlasti ei hakka. Aga venelaste vanemal põlvkonnal on oma mõttemaailm ja seal on endiselt sees Nõukogude Liit oma odava leivapätsi, Stepivorsti ja kärakaga. Kui nemad seda taga igatsevad, arvavad nad, et seda teevad ka kõik teised.
Hämmastab vene meeste toon, mis ei ole vihkav, vaid pigem põlglik. Nad justkui arvavad ja väljenduvad umbes nii, et eestlased ainult mängivad “oma riiki”, aga see ei kesta kaua, varsti tuleb Putin ja paneb nad paika. Just selline mõte jääb nende jutust kõlama, kuigi “reformnaja partijast” rääkides nad otse seda välja ei ütle.
Need vene mehed ilmselt Eesti riigi vastu ei tegutse, vähemalt mitte enne, kui idapiiril kuumaks läheb. Nad istuvad selles riigis ja ootavad, millal nende “isake” Baltikumi jälle lubjavildi kanna alla sõtkub. Nende jaoks on Eesti Vabariik ajutine nähtus, kus põlisrahvas mängib EL-i ja NATO tiiva all omariiklust. Venelased praegu hindade ja maksude pärast tänavatele ei lähe, sest ei taha riigiga jamada, nad jätavad klaarimise Putini hooleks.
Paraku on kogu Eesti võimuladviku tegevus just seda kinnitav, Reformierakonna valitsus näitab pidevalt, et ega nad ei oska ise midagi riigiga peale hakata, nad sõltuvad täiesti kaugematest võimudest ja rikuvad oma riigi ise ära. Venelased arvavad seetõttu eestlastest umbes sama, mida meie haiitilastest ja libeerlastest, kes pole 150-200 aasta jooksul oma toimivat riiki luua. Haiiti iseseisvus 1804. aastal, Libeeria 1847. aastal.
Reformierakonna võimutsemine näitab võõrastele selgelt, kuidas Eesti võimupoliitikud on sulased, nad ei suuda ise peremehed olla ja “delegeerivad võimu” mujale. Mõistagi tekitab see impeeriumimeelsetes põlgust.
Miks peaks Eesti venelane sellele riigile lojaalne olema? Kui vaadata nende vaatevinklist, siis “sunnivad” (võimu)eestlased neid oma rasket keelt õppima; nad võtavad rohepöördega Ida-Virumaa energeetikutelt ja kaevuritelt töö; nad mõnitavad lastega peresid ja toetavad riiklikult pe…ste; nad läksid venelaste usu kallale ja kiusavad nunnasid… Kõike seda teeb “reform” koos oma seltsimeestega.
Ainus asi, mis venelasi lojaalsena hoiab, on siinne sotsiaalne heaolu, vähemalt Venemaaga võrreldes, ja sellegi võtab Reformierakonna valitsuse neilt ära, mõistagi ka eestlastelt, ukrainlastelt ja mustanahaliselt. Eestlastesse suhtuvad venelased põlastavalt ka seetõttu, et nood endaga mängida lasevad – eks seetõttu arvatigi bussis, et ju nad hakkavad kord “odavat” Nõukogude Liitu taga igatsema. Teised põlgavad meid, sest me oleme omas riigis endiselt nagu võimumeeste orjad või paremal juhul sulased.
Rahvuskonservatiivid on ausad, nad lubavad võimule tulles sisserändeprotsessid vastupidiseks muuta, aga liberaalsed ja vasakpoolsed jõud küll ehitavad internatsionaalset ühiskonda, kuid kiusavad “oma inimesi” oma “liberaalsete väärtustega” taga. Mingil hetkel võib toimuda mingi ränk murre, kus murdejooned lähevad üksteisest sõltumalt igas suunas, venelaste jaoks üht-, eestlaste jaoks teistmoodi, aga kunagi see meie riik sellise haleda poliitikaga murdub.
Uued Uudised
