Riik ja kodumaa ei ole üks ja sama asi. Riik kui poliitiline institutsioon nõuab oma kodanikelt ja elanikelt allumist (sest just seda tähendab sõnake “lojaalsus”), ning leidub neid – mitte vähe -, kes väljendavadki oma riigituudust, s.t lojaalsust teatud poliitilisele elukorraldusele.
Isamaa- või kodumaa-armastus on palju ülevam asi kui riigitruudus. Milline poleks ka ühiskondlik-poliitiline kord – inimese isamaa, sünnimaa või kodumaa eksisteerib sõltumatult riigikorrast ja sellega on inimesel palju lähedasem suhe kui riigiga. Eriti kui riigivõimu käitumine valmistab sügava pettumuse.
Ärgem samastagem iial patriotismi riigitruudusega! Isegi kui teha vahet valitsuse ja riigi vahel, ei pruugi see eristus lõpuni välja kanda – oleme ju viimastel aastatel näinud, et mitte ainult valitsus, vaid ka muud riigiasutused – näiteks kohtud – käituvad ebaõiglaselt, teenides pigemini poliitilist režiimi ja mitte Eesti rahva üldisi huve.
Seetõttu tuleb vajadusel olla kriitiline ka riigi kui sellise aadressil, küsides, kelle huve see moodustis ikkagi teenib ja milliseid eesmärke taotleb.
Sünnimaa, isamaa, kodumaa – see jääb meile alatiseks.
Veiko Vihuri,
vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja
