Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et võim esindab praegu ainult kitsast ringkonda nn progressiviste.
“Delfist: „Sotside mure on aga see, et praegu on neil pealinna arvestades avalikus pildis ainult ühesugused inimesed: Ossinovski, Kaarel Oja, Madle Lippus, öölinnapea Natalie Mets. Kõik nad on ultraliberaalsed ja -progressiivsed inimesed.
„Nende nišš on mittebinaarne Kalamajas elav jalgrattaga sõitev feminist,“ võtab pisukese irooniaga oma koduerakonna Tallinna piirkonnas toimuva kokku üks staažikas sots ja lisab: nii sotsid kui ka Reformierakond kõnetavad praegu ühte ruutkilomeetrit Kalamajas elavaid inimesi ja võistlevad selle nimel, kumb rohkem neile meeldiks.“
See on tegelikult laiema avalikkuse mure, miks Eesti poliitikas – ka riigi tasandil – teevad ilma inimesed, kes esindavad piltlikult öeldes ühele ruutkilomeetrile mahtuvaid Kalamaja võuke.
Selle seltskonna endastmõistetavat esindatust võimupiruka juures ilmestab ka uudis riigikantselei juures tegutsevast „innotiimist“, mis korraldab häkatoni-laadseid müksatone ja šerpade praktikume.
Miks võimestab (kui nende endi terminoloogiat kasutada) Eesti poliitiline konjunktuur just neid ja jätab ilma hääleta teised (näiteks EKRE valijad)? Miks noogutab avalikkus kaasa pigem sotsidele, kelle kunagine juht rääkis etnilisest rahvusriigist kui ohtlikust düstoopiast, ja kindlasti mitte konservatiivsetele poliitikutele?
Tundub, et progressiusul on meie „maailma kõige uskmatuma“ rahva juures siiski head minekut, mistõttu kaldutakse toetama n-ö progressiivseid jõude.”
