Eestis toimuv sarnaneb üha rohkem Nõukogude-aegsete küüditamiste, inimeste kodust väljaajamiste, kolhoosikeskustesse surumise ja eraomandi ühisomandiks muutmisega.
Eestis jäävad eestlaste kodud üha enam riigivõimule ette. Nursipalus aetakse inimesed eest, et teha teed sõjamasinale. Kogu see operatsioon sarnaneb väga teadlikule katsele tekitada lõhe eestlaste kodutunde ja riigikaitse vahele, vastandades need. Kuigi Eesti vajab riigi kaitsevõimekuste tõhustamist, on Nursipalu saaga küll täis ehtsaimat kirvetööd, rahvast ülesõitmist, valetamist ja kõike muud, mis on omane Reformierakonnale.
See pole veel kõik: inimesed (ja loodus) on sunnitud taanduma Rail Balticu ja selle tarvis loodud karjääride eest; eestlased sunnitakse kindlasti lahkuma ka fosforiidi kaevandamise alalt, tuule- ja päikeseparkide eest – nagu oleks käimas suur pealetung Eesti kodudele. Seda kõike maskeeritakse juttudega kaitsevajadusest, kliimavõitlusest, ühendusteedest muu maailmaga jne.
Kuidagi väga nõukogulik on see asi. 1949. aastal küüditati kümneid tuhandeid eestlasi, et panna siiajääjad kolhoosidesse astuma. Sotsialismi ajal ehitati kolhoosikeskused “kõigi mugavustega” korteritega, et inimesed koliksid taludest minema keskküttega sooja toa ja vee juurde. Nõukogude Armee baaside ja piiritsooni eest aeti minema tuhandeid inimesi, nende maakodud aga hävitati. Nõukogude Liit lõi internatsionaalset juurteta ühiskonda, Euroopa Liit loob multikultuurset juurtetust.
Delfi Forte vahendab lugu “Küla ähvardab Harku karjääride vahele lõksu jäämine. „Mina tahan elada siin lõpuni!“” See räägib Laabi külast:”Laabi külla on veel alles jäänud viis majapidamist, ülejäänud lõid käega, andsid kaevandajate survele järele ja müüsid kodu maha. Nende kinnisvara väärtus oli muidugi tohutult vähenenud. Mitu korda nädalas maad värisema ajavad dünamiidiplahvatused, pidev kivipurusti ja suruõhuhaamrite ragistamine, tolm, müra. Mida lähemale karjäär tuleb, seda rohkem kinnisvara väärtus kukub.”
Ühtlasi meenutab Delfi: “Eesti ajalugu mäletab terveid külasid, mis on jäänud kaevandustele jalgu ja täielikult nende poolt alla neelatud. Esimesena meenub Ida-Virumaal Aidu küla, mis muutus alguses põlevkivikaevanduseks ja mille varemetele kerkivad nüüd elektrituulikud. Ajalool on kombeks korduda ja riigi nälg maavarade järele hävitab nüüd majapidamisi otse Tallinna külje all.”
Üks häda on selles, et inimeste maakodud hävitatakse, teine, suuremgi probleem on ideoloogiline ajupesu. Inimesed, kes kas sunnitakse või meelitatakse maalt ära ennekõike Tallinnasse ja Tartusse, kaotavad anonüümsetesse magalarajoonide kortermajadesse elama asudes oma juured ja sealt lähtuvalt ka kodutunde. Mustamäele ostetud korter ei anna eestlasele kunagi esivanemates pesitsenud kodutunnet, seda vahetatakse ilma igasuguse kahjutundeta, kui vaja on mujale kolida. Juuri hoiavad vaid maakodud, eriti esivanemate omad ning kodutunde annavad ka ühele perele kuuluvad majad linnades, kõik muu muudab inimese maailmakodanikuks.
Kui algas Nursipalu saaga, oli näha ka seda, kuidas linnaeestlased ründasid neid, kes tahtsid laskealal oma kodusid säästa – neid süüdistati kaitsevajaduse eiramises ja lausa Putini-meelsuses. See näitab, kui nõrgaks on jäänud rahva juurestik – kodukaski kaevu juures enam ei hinnata ja neid, kes hindavad, peetakse vaenlasteks.
Juurtetuse laiendamine ja kodutunde hävitamine on olnud globalismimeelste valitsuste teadlik poliitika ning Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsedes on seda kõvasti tugevdatud – nende arvates peab Eesti muutuma multikultuurseks, ülemaailmastunud ja juurteta ühiskonnaks. Lihtne eestikeelne sõna “kodu” on neile suureks takistuseks ees.
Uued Uudised
