Seoses Ukraina ründetrooni plahvatusega Võrtsjärve ääres pakuvad riigipropagandistid avalikkusele kohe lihtsakoelisi selgitusi, mille tõepärasust pole aga põhjust kriitilisi küsimusi esitamata usaldada. Vastupidi, vaja on vastust äärmiselt põhimõttelistele, meie julgeoleku vaatest kriitilise tähtsusega küsimustele.
Ennekõike on vaja selgust seonduvalt küsimusega, kus ja millal see sõjamasin Eesti õhuruumi sisenes ning milline oli selle teekond Eesti õhuruumis. Muu hulgas on vaja teada saada, ega drooni ei lastud teele Eesti territooriumilt. Loodetavasti ei lastud – vastasel juhul kasutataks meie territooriumi otseselt Venemaa vastu sõjapidamiseks ja sellel oleks väga sünged tagajärjed.
Aga ka sellisel juhul on vaja välja selgitada, kust kõnealune droon ikkagi tuli, et see Võrtsjärve juures lendas ja seal alla tuli. Vaadates maakaarti ilmneb, et Ukrainast teele saadetuna ei saaks drooni lennutrajektoor mitte kuidagi kulgeda üle Võrtsjärve – välja arvatud juhul, kui juba eelnevalt lasti droonil lennata üle Poola, Leedu ja Läti territooriumi.
Küll aga võimaldaks selgitada drooni paiknemist Võrtsjärve juures selle teele saatmine mõnelt Läänemerel seilanud aluselt. Ei saa välistada, et Eesti õhuseire ongi nii mannetu, et ei suuda meie õhuruumis liiklevaid ründedroone tuvastada. Pigem tundub aga tõenäoline, et meie õhuseire pilt lasti sihilikult pimedaks ja loodi ajaaken droonide läbilennuks meie õhuruumist – siis juhtus aga nö tööõnnetus ja üks Pihkvasse või mujale suundunud sõjamasin tuli (ilmselt siis venelaste poolse side ummistamise tõttu) alla.
Info sellegi kohta, millise drooniga täpsemalt tegu oli, annaks osadele küsimustele vähemalt kaudseid vastuseid – mitte iga droon ei ole suuteline läbima nii pikka teekonda kui see, mis tuleks Ukrainast Võrtsjärveni jõudmiseks läbida. Ka need kohalikud elanikud, kes kuulsid drooni lendamist oma kodukohas, saaksid ehk öelda, kust poolt see tuli ja kuhu poole see liikus.
Nagu öeldud, need on erakordselt tõsised küsimused, millele oleks vaja nõuda selgeid vastuseid. Samas ei ole erilist lootust, et valitsuse liikmed, kes on harjunud külma kõhuga valetama, annaksid neile küsimustele ausaid vastuseid. Pigem võib arvata, et riigisaladuse (või ehk isegi NATO saladuse?) kaitsmiseks ollakse valmis avalikkusele tuimalt valetama, stratkomi kaudu pettekujutelmi looma ja ka tunnistajaid vaikima (või udujuttu ajama) panema.
Üks on igal juhul selge – kujunenud olukorras peaks kaitseminister Hanno Pevkur pikema jututa tagasi astuma. Sõltumata sellest, kas Ukraina ründedroon lendas meie sisemaale ja plahvatas ilma, et õhuseire oleks seda märganud, või lasti sel droonil teadlikult meie õhuruumis liigelda. Mõlemal juhul nähtub, et meie julgeoleku tagamisega ei saada hakkama.
Varro Vooglaid, Riigikogu EKRE fraktsiooni liige
