Kaitseväe juhataja Andrus Merilo esines lõppeval nädalal väga tõsise avaldusega, mis peaks pälvima Eesti avalikus arutelus sadu kordi suuremat tähelepanu.
Esiteks ütles ta, et Eesti liigub seonduvalt Ukraina sõjaga niisuguse eskalatsiooni kursil, mis toob sõja ka Eestisse: “Eesti on praegu olukorras, kus sõjaline eskalatsioon areneb. Meil tuleb valmistuda selleks, et kui mingid arengud ei lähe meile soodsas suunas, siis sõjaline rünnak Eesti vastu muutub realistlikumaks, kui see on praegu või kui on olnud kunagi varem meie iseseisva ajaloo jooksul.”
Teiseks märkis ta, et jutt käib sõjategevuse kandumisest ka Eesti territooriumile: “Kui sõda NATO ja Venemaa vahel puhkeb, siis meeldib see meile või mitte, geograafilise asendi tõttu meie territooriumil hakkab toimuma lahingutegevus.”
Kolmandaks ütles ta välja, et niisuguse asjade käigu korral saavad meile igal juhul osaks suured kaotused: “Kui sõjaks läheb, siis kaotame ühte ja teist niikuinii – inimesi, taristut ja territooriumi. Kõik need valikud on olemas.”
Neljandaks tõi ta esile, et sellise stsenaariumi vallandumisel muutub (halvemal juhul) lahingutandriks kogu Eesti territoorium, mis omakorda tähendab, et kogu sellelt alalt tuleb inimesed väljapoole Eestit toimetada: “Evakuatsioon ei piirdu ainult Eesti riigi territooriumiga, mingil hetkel peame olema valmis inimesi evakueerima ka väljapoole ohutsooni, mis hullemal juhul võib olla kogu Eesti territoorium.”
Kõik eelnev peaks fokuseerima avaliku arutelu mitmetele ülitõsistele küsimustele.
Esiteks, kas me oleme tõesti valmis mingite muude eesmärkide nimel leppima sellega, et sõda tuleb Eesti territooriumile?
Teiseks, kas me reaalselt teadvustame, millist hävingut see meie maa, rahva ja riigi jaoks tähendaks?
Kolmandaks, kui saame neist asjust päriselt ka aru ega taha, et Ukraina sõja eskalatsioon tooks sõja ka meie maale, siis mida teevad meie poliitilised juhid niisuguse asjade käigu ärahoidmiseks?
Vastuseks ei ole rahuldavad mõistusevastased jutud sellest, et me loodame sõja eskalatsiooni vältida, panustades ise maksimaalselt eskalatsiooni protsessi.
Oleme (tegelikult juba ammu) jõudnud kriitilisse punkti, kus kõigi toimiva südametunnistusega poliitikute, ajakirjanike, haritlaste ja teiste avaliku elu tegelaste moraalne kohus on nõuda lõpuks ometi diplomaatiliste vahendite kasutamist lähtuvalt mitte kellegi teise geopoliitilistest huvidest, vaid selleks, et kaitsta meie oma rahva (Eesti) elulist huvi mitte saada maailma suurimate tuumariikide vahelise sõjapidamise tandriks. See, kas Ukraina saab Krimmi ja Donbassi tagasi või ei saa, on meie rahva eluliste huvide seisukohast mõõtmatult vähem oluline küsimus kui see, kas sõda tuleb meie maale või ei tule.
Ühtlasi on ebaolulised kõik muud küsimused, millega seonduvalt Eesti poliitikas igapäevasele purelemisele keskendutakse. Seetõttu on väga kurb, kui suhtekorralduste tehnikatega õnnestub viia avalikkuse tähelepanu mujale ja panna tegelikult eluliselt olulisele keskendumise asemel poliitikud purelema nt KOV valimisõiguse piiramise või Pühtitsa kloostri ahistamise teemal.
Veel kord: eelnevalt osutatuga võrreldes on need täielikud pseudoprobleemid.
Varro Vooglaid, Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik
