Kui keegi veel kahtles, kas Eesti valitsusel on pikk plaan, siis vastus on lihtne: loomulikult on, ainult et see on nähtamatu. Võib-olla ongi see kõige uuenduslikum juhtimisviis, sest kui plaani pole, ei saa seda ka keegi kritiseerida. Rahva jaoks tähendab see aga pigem igapäevast ekslemist teadmatuses, kuhu riik liigub ja kes tegelikult rooli taga istub.
Rahva raha kulutamine on samas täiesti nähtav ja kohati üllatavalt loominguline. Mõni ametkond peab suvepäevi uhkemalt kui väikefirma terve aastakäive, samas kui maapiirkondadele mõeldud toetused jõuavad üllatuslikult ametnike palkadesse. Kui keegi julgeb küsida, kuhu raha kaob, siis saab vastuseks, et seda ei ole ja üldse on küsija rumal.
Kuid nüüd teatab Kristina Kallas, et automaks võiks rahulikult ära kaduda, sest tegelikult on riigil raha küll. See kõlab ju loogiliselt. Eile räägiti kokkuhoiust ja vajadusest pingutada, täna kuulutatakse küllust ja homme kehtestatakse tõenäoliselt juba uued maksud. Selline ongi meie majanduspoliitiline rütm: samm vasakule, samm paremale, väike keerutus ja jälle algusesse tagasi.
Kangelasena tahab end nüüd näidata Eesti 200, kes on võtnud missiooniks hakata lahendama probleeme, mille nad ise aitasid luua. Automaks tuleb kaotada, üksikisiku tulumaksust võiks loobuda ja samal ajal lubatakse tõsta päästjate, õpetajate ja meditsiinitöötajate palku.
Loomulikult väärivad need inimesed paremaid tingimusi ja kõrgemat tasu, selles ei kahtle keegi. Kuid raske on mööda vaadata faktist, et terve eelneva valitsusperioodi jooksul on seesama valitsus pigem tõestanud, et rahva mured ei ole prioriteet. Nüüd aga soovitakse paista päästjana, kes suudab kõik lahendada. See on umbes sama aus kui varas, kes pärast vargust poest kommikarbi tagasi toob ja ootab medalit heategemise eest.
Kuigi kohalike omavalitsuste valimised on kohe ukse ees ja kõik erakonnad panevad oma auru kampaaniasse, siis reaalsuses vajab Eesti ikkagi uut valitsust. Praegune juhtimine käib selgelt ülevalt alla ning see tähendab, et ükskõik kui tublid ja tegusad on kohalikud esindused, ei saa piirkondades olulisi muudatusi sündida. Kui kohalike volikogude ja keskvalitsuse vaated on kardinaalselt erinevad, jääb rahva igapäevaelu paratamatult suure poliitilise mängu varju.
Pille-Riin Kahro
