Eesti poliitikas kasutatakse sageli nõkse, mis on ilmselt üle võetud üle-euroopalisest poliitikast – üks on see, kui mõne poliitilise jõu populaarsuse kadumisel väidetakse, et nemad pole on lihtsalt oma sõnumit piisavalt hästi kommunikeerinud, ning teisena väidetakse, et teine, tavaliselt “populistlik” jõud, “kasutab probleemi enda huvides ära”.
Tegelikult lahkuvad valijad selliste puhkudel sageli just seetõttu, et nad said sõnumist õigesti aru ning kui mõne valitsuse tekitatud probleemi järel kerkib mingi poliitiline jõud esile, siis ta mitte ei kasuta midagi ära, vaid ta esindabki neid, kes on valitsuspoliitika vastu. Nii kerkis EKRE poliitiliselt esile kooseluseaduse ja rändepakti vastaste meeleolude baasil ning vastuseis “uusväärtustele” ja massimigratsioonile ongi erakonna põhipunktid.
Saksamaal kritiseeris AfD parlamendirühma kaasesimees Alice Weidel Bundestagi üldarutelul teravalt kantsler Olaf Scholzi ja kirjeldas tema poliitikat kui “rikkuse hävitamise, deindustrialiseerimise, massimigratsiooni ja sisejulgeoleku kaotamise poliitikat”.
“Sa tahad ikka kõiki veenda, et valijad jooksevad teie eest karjas minema, sest te ei selgitanud neile oma poliitikat piisavalt hästi. Tõde on vastupidine sellele. Sa oled allakäigukantsler,” ütles Weidel.
AfD erkonda süüdistatakse ka selles, et ta kasutavat ära islamistide noarünnakuid enda populaarsuse tõstmiseks. Asi on hoopis vastupidine – noarünnakuid tõestavad, et AfD migratsioonivastane poliitika on õige ja seda mõistnud inimesed lähevad nende selja taha.
Ka Eestis tuleb rahval mõista, et valitsus ei kommunikeeri midagi “ebapiisavalt”, vaid tema poliitika ongi selline röövellik, nagu ta on, ning kui inimesed lähevad opositsiooni selja taha, siis seetõttu, et EKRE esindabki õiget poliitilist joont.
Kui Reformierakonna valitsus jätab midagi olulist rahvale ütlemata, teeb ta seda teadlikult. Kui poliitoravad jätsid maksutõusuplaanidest rääkimata, teadsid nad täpselt, millise sigadusega nad hakkama said.
Uued Uudised
