Võimupropagandas on kasutusele võetud narratiiv, et osa eestlasi olevat “protesteerijad kõige vastu”. See on mugav, näidata inimesi sellisena, kes ei hooli, mille vastu nad välja astuvad, peaasi, et saaks protesteerida.
Tegelikkuses on asi vastupidi: üha vähemaks jääb asju riigivõimu tegevustes, mida heaks kiita, ja üha enam on neid asju, mille vastu tahaks vihaga välja minna. Ennekõike seetõttu, et riik ei hooli oma rahvast, vaid sõidab kõigest ja kõigist üle.
Nursipalus tuli ju riik tegelikult kohale ja ütles inimestele: me hakkame laskeala laiendama, tõmmake koomale. Inimesed küsisid: aga mis meist saab, meil on ju siin kodud? Siis kratsis riik kukalt ja pomises: nojah, see häda ka veel ning hakkas oma teerulli teed palistama kord küpsiste, kord valmispandud piitsadega. Välja tuli käkk nagu alati. Sama on ju ka tuuleparkide, kaevanduste, teetrasside ja muuga.
Maksutõusudes osas on rahvas ju seatud fakti ette – Reformierakond ei rääkinud oma plaanidest isegi mitte ainsas kohas, kus see olnuks kohustuslik ehk valimiskampaanias. Oravad võtsid meeletu maksutõusutsunaami ette ja rahval polnud selles võimalik sõnakestki öelda, nende osaks jääb ainult maksta.
On seal seafarmides ohutusega kuidas on, aga protest tuli sellest, et Eesti seakasvatus laastatakse jällegi tühjaks ning ühiskonnal pole endiselt vähimatki võimalust sõna kaasa öelda – vastupidi, taas lüüakse uhhuu- või Kremli-templid otsaette.
Isegi USA tervishoiuministri osalusega tervisekonverents tehakse nüüd selliseks, et ainult võimulolijatel on justkui õigus otsustada, kas ja kus see toimub. Tegu on valuteemaga, ühiskond ootab selgeksrääkimist mistahes suunas, aga seda võimalust ei taheta anda. Väidetavad “teadusepooldajad” ei julge isegi väidelda, nagu see liberaalse Lääne võimuleeris kombeks on.
Iga eestlane peakski juba olema “kõigevastane” – maksutõusude, tuuleparkide tööstusmaastiku, valeliku valitsuse, raharaiskamise jne, jne, jne vastu.
Uued Uudised
