Üksikult üldisele mõeldes tekivad suured kahtlused tänase Eesti ametkondlikus võimekuses ehk täpsemalt riigiametnike kompetentsis.
Siseministeeriumis, mille haldusalad on väga laiad, peaks kimbuga olema kitsama eriala spetsialiste, kuid ka laiemalt õigusteaduse omandanud inimesi. Siseminister on tänasel päeval silmatorkavalt küündimatu tegelane, ent ka arengupuudega ministrit peavad ametnikud suutma ohjata või vähemalt suuremaid ämbreid ära hoidma.
Esimene suurem ametnike asjatundmatus torkas silma kevadel, mil seltsimees Läänemets tormas Moskva patriarhaadile alluvat kirikut rappima. Kuremäe kloostrisse kihutanud punakomissar pidi naasema pettunult pealinna tõdemusega, et siseminister võib küll soovida lahtiõtlemist Moskva patriarhi käsulaudadest, kui “havi käsul” need asja Moskva kanoonilises hirearhias ei käi. Oma edevuses kutsus seltsimees Läänemets kohtumisele ka AK kaamerad ja jäi lolliks juba sama päeva õhtuks kogu auditooriumi ees. Siin pidanuksid kirikuasjadega tegelevad ametnikud otsustavalt ministrit takistama ja talle enne “mauseriga paugutama” hakkamist asjade olemuse elementaarseltki selgemaks tegema. Moskva patriarhaadile alluv sõjakirik tuleb loomulikult Eesti territooriumil likvideerida, kuid seda saab teha valitsus moel nagu toimiti Ukrainas ehk riikliku surve abil. Seda aga ei sündinud nagu ei võta liberaalne valitsus ära sissetungijate valimisõigust ega sulge piiri Venemaaga. Läänemets ajas end korraks puhevili, kuid tuul lendas ka kohe välja.
Teine välditav ämber oli totaalselt mõistusevastane Leegioni ausamba koopia röövimine miilitsa poolt keset päeva. Miilitsaorganitele olevat laekunud teave, et… Ärge tulge jutustama, et sambaga seonduvalt ei kuulatud inimesi pealt ega jälgitud nende tegemisi. Mille alusel ja kes algatas menetluse? Sammas kuulub kellelegi ja oli seega eraomand. Kas samasugune suvaõigus ja semiootiline analüüs rakendub ka juhul, kui miilitsaorganitele laekub teade, et keegi on poest ostnud Hiinas toodetud Raudristi või SS-pistoda koopia? Mõlemal, kusjuures, on originaalile vastavuses olev svastika kujutis. Mis siis nüüd saab? Ostab kodanik poeletil oleva replika ja satub sotsialistist siseministri suva järele “rahvavaenlaste” nimekirja? Kas nii lihtsalt ongi asjad hakanud käima, seltsimehed?
Ma ei usu, et siseministeeriumis ei ole mõnda ametnikku, kes suutnuks ministrile selgeks teha eraomandi põhimõtteid ent ometi seda ei tehtud. Äkki oli see ametnik hoopis suvepuhkusel?
Aga nüüd üldisemast. Iga riigiametis töötav inimene teab suurepäraselt, kuidas ametnikuks saadakse. On üldteada karm tõde, et vakantside täitmiseks ette nähtud konkursid on silmamoondus ja näitemäng, tegelikult aja raiskamine, kuid nii näeb ette seadus, mida mitte keegi ei täida. Ei saa 100% väita, et iga viimane kui riigiaadlisse pürgiv kodanik ameti sel moel sai, mõni madalam post eht täidetakse ka konkursi abil, kuid üldist mustrit see ei muuda. Oma tuttavate ja tuttavate tuttavate palkamisel mandub kogu hirearhia pigem varem kui hiljem. Mitte keegi ei võta tööle endast võimekamat, et kasvatada endale konkurenti. See toimib alates kantsleritest osakondade juhatajate ning spetsialistideni välja. Nõnda hakkab pandeemiana vohama keskpärasus ja allakäik riigikantseleis, ametites ja ministeeriumites kohalike omavalitsusteni välja.
Ei olegi mõtet imestada, et valitsev režiim tegutseb maruliselt, kuid kollaps jätkuvalt süveneb. Ideoloogiliselt kindel ent totaalselt ebapädev valitsusaparaat ei suudagi enam vankumatut allakäiku analüüsida ega vastu võtta arukaid otsuseid. Ei viitsi siia tuua näiteid teistest ministeeriumitest, neist kubisevad ajalehed nagunii iga jumala päev.
Urmas Reitelmann, EKRE
