Eestil oli õnne Eesti Vabariik Vabadussõjas välja võidelda ja pääseda marksismi kõige hullemast faasist. Ka otsene stalinism Eestis lõppes Stalini surmaga ja Hruštšovi sula järgne Eesti oli piisavalt elamisväärne, et rahvas kosus ja täiesti ühtse eluvõimelise rahvana oli suuteline laulvasse revolutsiooni sukelduma.
Eesti riigi ja rahva olukord täna on juba eluohtlikult halb, oleme eesti rahvana eluvõimelisust kaotamas. Võimutseb totalitaarses vormis Marcuse-marksism. Puhas kurjus, mis mitte ainult majandust ei hävita, see hävitab teadliku plaanina eesti maaelu, rahvast ennast, koolivõrku, normaalset inimest ja perekonda, keelt. Juba kõike, mis põhiseaduses kirjas on.
Võim on asunud kehtestama siin otse põrgust maa peale paradiisi ehitama kippuvat utoopiat. Võim ei hävita ei midagi muud kui optimaalseid tasakaalulisi elustruktuure, Eestis tuhandete aastate jooksul kujunenud stabiilseid elustruktuure ja eluvõrgustikku: inimeste rajatud vallakeskuste, külade, talude kujundatud optimaalselt toimivat eluvõrgustikku – 350 aasta jooksul üle Eesti kujunenud kogu muu eluga olemuslikult optimaalselt seotud eesti laste eestikeelsete koolide võrku. Nad teevad seda, mida isegi Stalin teha ei taibanud rahva alistamiseks.
Praegune võimukamp on muutunud sisuliseks uus-hävituspataljoniks. Ta soovib nüüd koolireformi nime all 30-40 gümnaasiumi üle riigi lihtsalt kinni panna. Nii koolid kui elu nendest kohtadest koligu kuhu iganes. Välismaale? Kuu peale? Neomarksiste see ei huvita. Nad on hävituspataljon, mis tüüpiliste marksistide kombel kogu võimu on anastanud, mida neile ustav kolmik süvariik/stratkom/peavoolumeedia 100%-lt teenib ja mis eesti rahvast robustselt üle marsib, teda hingetult ja tuimalt hävitades.
Küsimus on ainult üks: kas rahval ja tema poolel olevatel jõududel on veel üldse võimalik midagi teha, et elu Eestis päästa, et eesti rahva ellujäämine tagada?
Ülla Vähk
